Eelmise aasta juunis maovähenduslõikused selles haiglas peatati. Selle ajaga oli selle haigla kirurgiakliiniku juht doktor Jaak Lind jõudnud läbi viia üheksa maovähendusoperatsiooni, millest kolm tõid kaasa rasked tüsistused ja üks patsient suri.

Haigla ise ütleb, et statistilisest keskmisest oluliselt kõrgema tüsistuste määra taga oli halb õnn. Jah, meditsiinis tuleb halba õnne ette. Aga ainult sellega ei saa asja põhjendada. Ja seda kahel põhjusel.

Esiteks, kõnealuseid operatsioone sooritanud Ida-Viru keskhaigla arst on küll kogenud kirurg, kuid maovähendusoperatsioonide vallas oli ta kogemus pigem tagasihoidlik. Ta oli läbinud küll lühikese, oma sõnul „intensiivse“ maovähendusoperatsioonide koolituse, ent see seisnes põhiliselt videotreeningus ja loomade opereerimises. Maovähendusoperatsioonid on aga rasked ainuüksi põhjusel, et opereeritakse tugevalt rasvunud patsiente, kellel ainuüksi ülekaalust tekib arvukalt lisariske. Tekib küsimus, miks ei pidanud kõnealune arst vajalikuks täita Eesti Bariaatrilise ja Metaboolse Kirurgia Seltsi soovitust omandada kogemusi esialgu 50-l operatsioonil kogenud kirurgi assisteerides ja seejärel esimesed 30 operatsiooni sooritada kogenud kirurgi assisteerimisel? Või oleks see tähendanud, et õpipoisiaeg venib liiga pikaks, haigla tahtis aga operatsioonidega alustada kiirelt?

Teiseks, arvukad uuringud on kinnitanud, et mida kogenum on kirurg ja mida enam ühe valdkonna lõikusi – antud juhul siis maovähendusoperatsioone – ta aastas teeb, seda paremad on ravitulemused. Seda kõrgem on patsientide elulemus, seda vähem tekib tüsistusi. Ida-Viru keskhaigla asus aga maovähendusoperatsioone pakkuma – olgugi et suure tõenäosusega ei suudaks selle haigla teeninduspiirkond tagada ühe vastava kirurgi kõrge kvalifikatsiooni hoidmiseks vajalikku patsientuuri.

Seega polnud kõnealuse juhtumi taga lihtsalt „halb õnn“, vaid ilmselt ka ühe haigla ja arsti liigne riskivalmidus. Ja ka Eesti tervishoiukorraldus tervikuna: väikeses riigis nagu Eesti ei ole ilmselgelt mõistlik pakkuda maovähendusoperatsioone nii mitmes eri kohas – sest nii saab iga arst opereerida aastas liiga vähe, et kvalifikatsiooni hoida. Paraku toimib Eesti haiglate vahel tihe konkurents – igaüks tahab endale kahmata võimalikult keerukaid ja kalleid teenuseid, olgugi et see ei pruugi laiemas perspektiivis olla ravikvaliteedi ja patsientide tervise huvides, nagu kõnealune juhtum näitas.

Eesti vajab mõistlikumat tervishoiukorraldust. Haiglate vahel tuleks rahumeelselt kokku leppida, kes mis operatsioone teeb, et tagada kirurgidele piisav töökoormus ja patsientidele parim võimalik raviteenus. Praegu pole löögi all üksnes ühe konkreetse haigla ja ühe konkreetse arsti, vaid terve Eesti tervishoiusüsteemi usaldusväärsus. Tervishoid ei ole tavaline turumajanduslik äri – see on valdkond, kus liigne risk maksab elu.