JUHTKIRI: RR ja Eesti Kongressi vahel ikka kuristik
Oma rolli Eesti iseseisvuse taastamisel on kulunud paarikümne aasta jooksul rõhutanud erinevad jõud ning isikud. Laias laastus aga on virtuaalne lõhe ühiskonnas jooksnud just nimelt Rahvarinde ning Eesti Kongressiga, täpselmalt selle tööorgani Eesti Komiteega seotud isikute vahel.
Vaidlusse “Kes vabadusetoojatest kõige kõvem oli?” kuuluvad nii vahepeal ilmunud raamatud kui peetud kõned. On rõhutatud nii nn 20. augusti klubi ehk iseseisvusdeklaratsiooni poolt hääletanud omaaegse Ülemnõukogu ja Rahvarinde kui ka ERSP ja Eesti Komitee rolli. Ikka selle suunitlusega, et meie olime ikka rohkem tegijad kui teised.
Läinud aasta 20. augustil kuulutas Keskerakonna esimees Edgar Savisaar üsna ülbelt, et 20. augustil 1991 ei tahetudki Toompeal iseseisvusdeklaratsiooni vastu võtta ning see sai teoks tänu Rahvarinde poolt tol päeval organiseeritud meeleavaldusele. Kauaaegne poliitvang ning ERSP juhtide hulka kuulunud Lagle Parek mainis samal päeval palju tagasihoidlikumalt, et 20. august on väga tähtis päev, sest sel päeval suutsid Eesti poliitikud erimeelsused ületada.
Savisaar jätkab erimeelsuste ületamise eitamise teel ka sel aastal. Keeldudes Eesti Kongressi rolli ühiskonnas vähimalgi määral kommenteerimast osutab Keskerakonna esimees, et on otsustanud endiselt tegeleda müüdiloomega. Savisaare ajalookäsitluses ei oma nn rahvuslikud jõud Eesti riigi otsustavates hetkedes erilist rolli — hoolimata sellest, et ta ise kuulus 1990. aastal Eesti Komitee juhatusse.
Delfi hinnangul on võitlus Kõige Õigema Iseseisvuslase tiitli pärast täiesti tulutu tegevus. Summa ei ole olene põrmugi liidetavate järjekorrast, aga samas vajab iga konkreetne summa teoks saamiseks just nimelt teatud liidetavaid. Nii on ka Eesti iseseisvusega.
See saavutati just sellise valemiga, nagu saavutati. Kõik liidetavad olid vajalikud.
