Sotsiaaldemokraadid said valimistel viletsaima tulemuse pärast 1914. aastat, mida võib pidada ajalooliseks hävinguks. Pole ju Rootsi sotsiaaldemokraadid iial pärast üht parempoolsete parteide poolt moodustatud valitsusperioodi võimule pääsemata jäänud.

Kuigi sotside juhid kiirustasid tulemuse selgumise järgsetes kommentaarides põhjendama paremerakondade edu populismiga, ei ole seletus nii mustvalge. Pigem lõikavad sotsiaaldemokraadid nüüd ise senise, suuresti nende kaasabil välja töötatud ülisolidaarse ühiskonnamudeli vilju.

Parempoolsetele jõududele antud teine võimuperiood, kuid eriti paremäärmuslike sugemetega Rootsi Demokraatide parlamenti jõudmine on näide sellest, milleni võib demokraatia mustermaa viia teisalt ülivaba immigratsioonipoliitika ning teisalt möödalaskmised lõimumispoliitikas.

Oma osa on kujunenud olukorras ka üliheal sotsiaalabisüsteemil, mil laseb võimetumal osal põliselanikest muutuda vaikselt vegeteerivateks, mustast tööst keelduvateks heaoluzombideks. Kui siis astub areenile parempopulistlik partei, kes süüdistab riigi kõigis hädades immigrante, on populistidel valmis toetajaskond, kes pole harjunud ise oma õnne sepistama, vaid kas kätt abi järgi välja sirutama või näpuga näitama.

Valimistulemusest hoolimata on Rootsi paremtsentristliku alliansi olukord hullem kui varem. Enamuse puudumine sunnib peaminister Fredrik Reinfeldti liitlasi otsima. Kuna ta deklareeris ka eile selgelt, et Rootsi Demokraatidega koostööd ei tehta, jääb üle ainult pöördumine vasakbloki poole. Sealt aga ei ole isegi rohelised avaldanud erilist valmidust paremtsentristidega käte löömiseks.