JUHTKIRI: Reformierakonna populaarsuse taga on „soo“ ja konkurentide passiivsus
Kriisisituatsioonis või raskel eluperioodil on lähedaste toetus olulisim. Kuigi see mõte kehtib pigem üksikisikute puhul, tundub see olevat laienenud ka Eesti poliitilisele maastikule. Täpsemalt annab sellest märku Reformierakonna rahastamisskandaalist puutumata jäänud erakondade hillitsetus oma konkurendi avaliku kritiseerimise osas.
Sellele vaikimisele võib leida mitu põhjust. Sotsioloogiast teame mõistet „significant other“ ehk oluline või lähedane teine. Selleks on inimene, kes seisab lapse kasvamise ajal tema kõrval ning juhib ja juhendab. Hilisemas arengustaadiumis hakkab laps eeskuju võtma mitte inimesest, vaid abstraktsest ideest selle kohta, mida ühiskond heaks või halvaks peab.
Lisades sellele sotsioloogilisele ideele tiba poliitikat ning võttes arvesse ütlust vaikimine tähendab nõusolekut, võib mõttemänguna ette kujutada, et Eesti erakonnad on veel lapse staadiumis, kusjuures eelmainit abi ja juhatust saadakse samal ajal üksteiselt. Rahastamisskandaali valguses tekib tunne, ei olda veel jõudnud ikka, kus oma tegemistes juhinduda ühiskonna eetilistest normidest. Teise ja muidugi tõenäolisema põhjuse konkurentide vaikimise taga võtab aga hästi kokku ütlus „miski ei seo paremini kui ühiselt sooritatud kuritegu“.
Hämmastaval kombel joonistub vaikiv nõusolek eriti reljeefselt välja lisaks Reformierakonna rahastamisskandaalist puutumata jäänud erakondade tagasihoidlikkusele ka valijate hinnangute seas. Uutest küsitlustulemustest selgub, et viimase kolme kuuga on Reformierakonna toetus tõusnud 31 protsendi pealt 39 protsendini. Ülejäänud kolm parlamendiparteid aga kaotasid poolehoidjaid.
Kas populaarsuse kasvu põhjus peitub Reformierakonda saatnud meediakäras? Jah, pidev pildil olemine mõjutab vähemteadlikke valijaid, kel pole oma kindlat poliitilist eelistust. Kuna erakonna juhtfiguurid Ansip, Ligi, Lang ja teised on skandaalist suhteliselt tervelt pääsenud, kuid seda enam pidevalt erinevate teemadega pildil olnud (Pentuse-Rosimannuse pulm!), eelistatigi Reformierakonda.
Kas valijad kiidavad Silver Meikari poolt päevavalgele toodud rahastamisprobleemid heaks? Pigem mitte, see toidab muidugi poliitikas pettunute „parteid“. Aga nende valikut populaarsust arvutades ei arvestata. Jättes kõrvale selle, et poliitiliste oponentide vaikimine räägib selget keelt nõusolekust või sarnasest praktikast partei rahastamisel, on oluline vastata küsimusele, kui palju on tegelikult poliitikas pettunuid ning kuidas mõjutab see Eesti elu?
Vastus sellele küsimusele pole just ülearu roosiline. TNS Emori uuringus osales 918 valimisealist kodanikku, kellest ei osanud oma eelistust öelda 40 protsenti. Ja just need 40 protsenti on tähtsad, sest nad on inimesed, kelle usalduse võitmiseks tuleb poliitikutel pingutada. Vastasel juhul olemegi lõpuks olukorras, kus väga väikse toetusega erakond kontrollib kogu ühiskonda. Ja see on olukord, kuhu jõuame, kui oleme pettunud ja vaatame toimuvat apaatselt pealt.
