See konkurendile edu toonud omaduste kopeerimine pole Reformierakonnale uus asi. Nagu peaminister ja tagasivalitud esimees Andrus Ansip üldkogul peetud kõnes ütles, on erakond ajanud poliitikat, mille eesmärgiks on Eesti iseseisvuse ja väärikuse kaitsmine pronksiööl. Jättes kõrvale konkreetse öö küsimuse, võiks toonast rahvuslikkuse rõhutamist käsitleda IRLi pärusmaale tungimisena. Ohtralt tähelepanu pälvinud flirti keskklassiga võib aga vaadelda kui reaktsiooni valija profiili muutumisele. Jätkates tehnoloogiamaailma võrdlusega, üritatakse hõivata uut turgu olukorras, kus erakonna toetus haritud valijate seas on pigem languses.

Teisest küljest pole konkurentide pooldajate ülelöömise katse midagi enneolematut. Näiteks USAs keskendutakse valimistele eelneva kampaania varases faasis põhitoetajatele, kuid valimiste lähenedes nihkuvad erakonnad ka poliitiliste vaadete poolest tsentrile lähemale.

Sellel taustal tundub, et valimistele vastu minnes on uusi ideid võetud üle suisa mängleva kergusega. See aga näitab erakonna dünaamilisust ja võimet muutuda – vähemasti väliselt – vastavalt muutustele keskkonnas. Seda arvestades on küsimus aga selles, mida teha, et Reformierakond tegeleks Rahvakogus välja toodud probleemidega, mis puudutavad näiteks erakondade rahastamist või sundpolitiseerimist.

Kuna sügisesed valimised peaksid „suure poliitika“ asemel keskenduma näiteks tänavaaukudele või asumiseltside kaasamisele, siis on justkui surve musta raha küsimusega tegelemiseks maas. Aga sarnaselt mobiiltelefoni elutsüklile, kus toote müügile paiskamisele eelneb teadus- ja arendustegevus, eelneb sarnane protsess ka valimiskampaaniale. Kas kõigi Eesti inimeste heaolu kasvu kõrval jõuab Reformierakonna eesmärkide hulka ka eelmainitu, sõltub juba avalikkuse survest. Paraku tundub, et vähemasti esialgu pole sellest survest piisanud ja seda näitab nii Kalev Lillo valimine erakonna juhatusse kui ka esimehe kõne, kust puudusid viited nii tehtud vigadele kui ka erakonnale osaks saanud kriitikale.