Seekord sattus ohvriks mustanahaline Kameruni kodanik, kes oma sõnul hilisel ajal rahulikult mööda tänavat kõndis, kui täiesti tavaline mees talle ligi astus ja lõi. Eesti üliõpilaskondade liit võttis vastu õige otsuse ning pani juhtunu n-ö suure kella külge.

Liidu juht Maris Mälzer juhtis kolmapäeval tähelepanu faktile, et välistudengite vastased rünnakud ei ole Tartus mingi uus, vaid pigem väga vana probleem. Lahendust sellele pole seni leitud.

Lahendust aga ei saagi leida niikaua, kui ei mõisteta ning tegeleta rassismiga Eesti ühiskonnas laiemalt.

Kui tegemist oleks vaid väikese noortekamba sooritatud kuritegudega, oleks rünnakud ammu lõppenud. Delfi hinnangul on rassismi juured aga palju sügavamal meie tuulepealses maas.

Kust saab alguse suhtumine, mis paneb Eesti mehe lõpuks teisest rassist inimese vastu kätt tõstma ainult seetõttu, et too on teisest rassist? Kodust. Koolist. Suguvõsast. Tänavalt. Kõikjalt.

Eestlased on väikese ja suhteliselt kinnist (ja samas ühte ilmasuunda vahepeal liigagi avatud) elu elanud rahvana olnud ajalooliselt kõige “tavalisest” erineva vastu. See algab paljudes perekondades sugupõlviti edasi antava sallimatusega igasuguse teisiti mõtlemise suhtes ning päädib (pool)avaliku võõravihaga.

Ja see pole ainult eestlaste “teema“ — kui eestlased ja siin elavad venelased teineteist üldse milleski leiavad, siis on see võime põlata väliselt ja kultuuriliselt silmatorkavalt teistsuguseid inimesi.

Küsige oma sõpradelt-tuttavatelt, kas teie tahaksite oma naabriks neegrit, hiinlast või araablast. Ei, veel parem, küsige endalt — ja vastake ausalt.

Kameruni doktorandi ründamise järel on kostnud täiesti tavaliste Eesti elanike suust juhtunut välja vabandavaid väiteid — “kui ikka midagi sellist kolm korda sama inimesega juhtub, on inimeses endas ka süüd”… Ei ole.

Rassistlik vägivald on rassistlik vägivald ka siis, kui kurjategijad on “tavalised mehed”, mitte kiilakad tanksaabastes noorukid. Ja need, kes väidavad, et Eestis ei saa peksa selle eest, on ollakse “vale” nahanärviga, kas ei tea, millest nad räägivad või ajavad teadlikult jama.

Mis võiks olla aga rassismi lõpu algus? See, et meist igaüks saab aru (ja õpetab ka oma lastele), et on häbiväärne suhtuda rahva, rassi või muu rühma liikmesse mitte tema tegude, vaid kuuluvuse alusel. Ning et seadusetust ei õigusta Eesti riigis miski.