JUHTKIRI: Rahvarinne ründab Brüsselit

 (43)
Euroopa Parlament
Euroopa ParlamentFoto: VINCENT KESSLER, REUTERS

Mis on ühist Marju Lauristinil, Tunne Kelamil, Siim Kallasel ja Edgar Savisaarel? Lisaks sellele, et nad kõik on... khm, veteranpoliitikud, kes on Eesti poliitikas ilma teinud ajast, mil Pika Hermanni tipus lehvis rahvuslipust miskit verevamat, on nad näidanud üles huvi ka Euroopa Parlamenti kandideerimise vastu.

Ajalooliste paralleelide toomine pole siinkohal aga üldse mitte liiast. Kui Lauristinist saab sotside, Kelamist IRLi, Kallasest Reformierakonna ja Savisaarest Keskerakonna kandidaat, lähevad ju tegelikult vastamisi Eesti Kongress ja selle juhtorgan Eesti Komitee ning Rahvarinne. Kohtuvad taas need, kelle vastasseis on defineerinud juba üle kahe kümnendi Eesti poliitikat.

Mida ütleb nende nimede esiletulek tänase Eesti poliitika kohta? Kas meil pole piisavalt noori tegijaid? Või näevad nemad suuremaid väljakutseid Eestis? Kas Euroopa Parlament peaks olema justkui poliitikute Valhalla, kuhu sattuvad vaid lahingutes karastunud tegijad või peaks sinna olema asja ka mõnel poliitbroileril?

Seotud lood:

Lauristin on nimetanud seda mõõduvõttu „poliitmammutite viimaseks võitluseks", kus trikoovooru asemel tuleb kohe ajude voor. Aga just ajude vooru meil vaja ongi ning kui üldse keegi, siis on see Lauristin, kes suudab väljendada arusaadavalt ja teadusliku põhjendusega eesmärke, mille poole Eesti ja EL püüdlema peaksid. Aga muidugi ei tohi alahinnata Kelami ja Kallase Euroopast saadud kogemusi.

Euroopa Liidus keskmiselt on huvi Euroopa Parlamendi valimiste vastu pidevalt vähenenud - 2009. aastal käis valimas vaid 43 protsenti hääleõiguslikest (Eestis 43,9 protsenti). Arvestades, et Brüsselist tuleb ligikaudu 70 protsenti seadustest, mis meie igapäevaelu mõjutavad, võiks see huvi suurem olla.

Kindlasti annaksid kord Brüsselisse jõudnuna selle trendi mõjutamisel oma panuse ka vaheda mõistuse, terava keele ja tuntud nimega veteranpoliitikud. Teisalt on tõsi seegi, et varem või hiljem vaibub eurokoridorides ka kõige entusiastlikuma saadiku agarus ning kodupubliku arusaam nende igapäevasest tööst muutub aina hägusemaks.

Enne, kui kõik jääb valija otsustada, peavad tulema kokkulepped erakondade sees. Fakt on aga see, et variandid on huvitavad ja sõu tuleb vägev ning ilmselt on pilvepiiril sel korral helikopteri asemel hoopiski vana vaenuga vürtsitatud intellektuaalne tulevärk.