Rahvakogule on eelnenud mitmeid kogusid ja portaale, kuhu on samuti oodatud inimeste ideid, et seadusloomet parandada ja viia kodanikele lähemale. Kuna Eesti on aga parlamentaarne riik, siis lõpliku otsuse teeb ikkagi parlament ja just need mehed ning naised, keda rahvakogu loojad on kõige enam kritiseetinud.
Aga see polegi probleem, et rahvakogule on eelnenud ka teisi keskkondi. Esmalt vaadates näib, et probleeme justkui polegi - imagoloogiliselt uhke algatus, kogu rahvas on kaasatud, nagu ka väärt eksperdid. Aga tegu on eelkõige PR-sammuga, et võtta pinge rahva ja end ammendanud erakondade vahelt. PR-sammuna on tegu mõistlik, kuid signaal, mida rahvakogu loojad ja protežeed välja saadavad, võib inimeste lootused viia eksiteele. Paljudele võib tunduda, et kui idee on visatud rahvakogu torudesse, siis ühel või teisel moel tuleb sellest välja ka seadus. Aga ei tule! Rahvakogu algatus on sama madalapöördeline kui laste parlament, mis Toompeal kord aastas kokku istub.
Delfi näeb rahvakogu kui riigikogu sekretäri, kus püütakse välja sõeluda terasemad ideed ning viia need kandikul riigikogu ukseni. See, kas nad ka "tuppa lastakse" ja kas neist asja saab, sõltub neljast uhkest erakonnast.
Mis siis muutub võrreldes minevikuga?
Kära on meeldivalt palju, villa aga... Ka praegu on tegelikult igal kodanikul võimalus algatada seaduseelnõu. Selleks tuleb üles otsida parlamendi valitud poliitik, mõni kolmanda sektori organisatsioon jne. Tõsi, see on tülikas, aga uute seadustega keegi tormi ei jooksegi. Kui me nüüd rahvakogu avapäevad üle elame ja esimene põlemine üle läheb, siis näeme, mis sõelale on jäämas ja kes on terade autorid.
Igal juhul ei tohi rahvakogu käsitleda kui riigikogu aseainet. Pigem kui riigikogu trampliini või sekretäri.
