JUHTKIRI: Poolik kõrgharidus viie rikkama hulka ei vii

Aasta kõige ilusamal ajal ehk nädalatel, mil valitseb juba rannailm ning mätas Tartus Pirogovi platsil on joovastavate pruulide manustamiseks kutsuvalt kuiv, kirjutavad sajad tudengid oma lõputöid ja seetõttu tuleb nende rõõmude nautimine esialgu edasi lükata.

Samal ajal bakalaureuse- ja magistritöid lihvivate tudengitega andis OECD teada, et langetab Eesti selle aasta majanduskasvu prognoosi 3,7 protsendilt 1,5 protsendile.

SEB majandusanalüütiku Ruta Arumäe hinnangul ei saa majanduse kasvama panemiseks keskenduda ühele kindlale valdkonnale. Peaminister näeb valitsuse rollina ennekõike ettevõtlus- ja maksukeskkonna rahvusvahelise konkurentsivõime hoidmist ja suurendamist – küll tulevad siis ka välisinvestorid. Ja kui ei tule, siis langetatakse tulumaksu ja viiakse läbi riigi finantsjuhtimise reform. Aga... kui ka see ei aita?

Hiljuti avaldatud inimarengu aruanne rõhutab, et Eestis on 100 meesüliõpilase kohta 156 naistudengit. Aga seesama, Eesti majanduskasvu prognoosi alandanud OECD, peab just head haridust riigi majandusliku konkurentsivõime seisukohast oluliseks.

Reformierakonnal on olnud võimalus ettevõtluskeskkonda lihvida juba pikka aega. Aga äkki on probleem hoopis mujal? Kas on õigus Ene Ergmal, kui ta väidab, et ühiskonnas on väärarusaam, mille kohaselt (tööturu vajadustele tegelikult mittevastav) bakalaureusekraad ongi kõrgharidus? Ja kui palju ollakse selles osas edasi liikunud 2006. aastast, mil Rein Raud väitis täpselt sama?

Ehk oleks aeg panna maksukeskkonnast rääkimise asemel rõhku hoopis hariduslike hoiakute muutmisele, et need bakalaureusetudengid, kes suutsid end ilusate ilmade kiuste motiveerida lõputöö kirjutamisele, leiaksid motivatsiooni mitte piirduda pooliku kõrgharidusega?