Tänasest Eesti Päevalehest võib lugeda, kuidas politsei lisab tänavatele patrulle ja paraku on ka põhjust. 2007. aastal sai liikluses surma 196 inimest ja 2010. aastaks oli see number kahanenud 79ni, et siis 2011. aastaks taas 101 peale tõusta. Kuigi autokasutust on masu mõjutanud, ei tasu liiklussurmade arvu muutustes ainult raha süüdistada.

Masu algusaastatel oli siseministriks Jüri Pihl, kes nõudis tänavale rohkem politseipatrulle. Selle tulemusel olukord liikluses ka paranes - kes see ikka kimada julgeb, kui ühtäkki põõsas passivate politseinike parv kahekordistus. Kirsiks tordi otsas oli aga jõuliselt gaasipedaali tallanutele arestikambri tuusikute organiseerimine.

Kuna taevas maailmamajanduse kohal on hakanud selginema, on olukord teedel taas käest ära läinud ja aeg „karmi käe“ poliitikaks küps. Nii panebki politsei välja senisest rohkem patrulle, viib sisse arvutil trahviprotokolli koostamise ja muudab karistamise filosoofiat. Viimane tähendab teisisõnu seda, et rikkumised, mis ei kujuta otsest ohtu kellegi elule, ei saa varasemast karmimalt karistatud, kuid kiiruse ületamine, ohtlikud manöövrid ja purjuspäi juhtimine saavad see-eest täie rauaga. Ja kuna paadunud huligaane trahvid ei heiduta, võib lisaks lubadest ilma jäämisele öelda adjöö oma konfiskeeritud autole ja arestikambri trellide tagant ka vabadusele.

Ent hoolimata kõikidest pingutustest, saab patrulle tänavale viies ära hoida vaid neljandiku õnnetustest. Teisisõnu on väga palju kinni ühiskonna väärtushinnangutes ja neid ju paari trahviga ei muuda. Sestap ei maksa unustada üldist liikluskasvatust. Lisaks patrullidele, saavad sellega kõige paremini tegeleda ikkagi kaassõitjad, sest lõppeks on see ju oma elu, millega rullnoka tegevust vaikides pealt vaadates riskitakse. Aga tegelikult on kevade saabudes mõttekam hoopis jalgrattaga sõita.