JUHTKIRI: Pind poliitikute tagumikus
Lisaks erukolonelleitnant Leo Kunnasele on oma riigikokku pääsemise soovist teada andnud rahvuslik-radikaalsete vaadete poolest tuntud isa ja poeg Mart ja Martin Helme. Kultuurilehe Sirp peatoimetajat Kaarel Tarandit ei saa pidada otseselt üksikkandidaatiks, sest tema kavatseb Toompeale poliitikute mainet parandama minna parteituna roheliste nimekirjas.
Üksikkandidaatidest raskustest erakondadega rinda pistmisel ning mõnedest ootamatutest tähelendudest on näiteid ka Eestist, viimane juhtum on mullustelt europarlamendi valimistelt, mil Indrek "Kaarli vanem vend" Tarand sada tuhat häält kogus. Mujal Euroopas on aga üksikkandidaadid erinevate riikide poliitikuid aeg-ajalt vapustanud kogu sõjajärgse aja.
Üks ühine joon on kõigis neis kogemustes. Ükskikkandidaadid on suutnud erinevates riikides jääda enamaks kui ühehooajaliblikaks maksimaalselt kohaliku omavalitsuse tasandil. Riikide parlamentidesse on üksikkandidaadid tõusnud harva ning arvestatavat poliitilist muudatust ei ole nende abil sündinud kunagi.
Üksikkandidaatide suurim probleem on see, et parlamentides otsuste tegemiseks on vaja massi. Riigikogus on 101 saadikut. Lihtenamuski nõuab 51 liiget. See on lihtne matemaatika, millest ei saa üle särava karisma, hästi kätte õpitud retoorika ega isegi paksu rahakotiga.
Viimast aga üksikkandidaatidel tihtipeale nagunii ei ole. Nii kipuvadki parlamenti pürgimised olema siiski rohkem isiklikud majanduslik-mainelised kui otseselt ühiskondlikud ja riigikorralduslikud projektid. Parlamenti pääsenult võtavad üksikkandidaadid üldiselt kas lärmaka klouni või mittemidagiütleva hiirekese rolli.
Samas on üksikkandidaadid oluline nähtus, mille suurim väärtus on ainuüksi nende olemasolu. Nad on valitsevale poliitilisele süsteemile selleks ebamugavaks pinnuks, mis stagnatsioonil nakkusena levima ei lase hakata.
