Noorte või suisa lapseohtu sugulaste-pereliikmete seksuaalne ärakasutamine on Eestis palju levinum kui avalikult teada. Seda võib väita ainuüksi väga mitmete naiste isiklike kogemuste põhjal. Kusjuures iga naise kohta, kes isade, onude, vanaisade, vanaonud, perekonnatuttavate jne jälkide tegude kohta midagigi rääkida julgeb, on palju suurem hulk naisi, kes ei julge.

Sama lugu on perevägivallaga. Eestis on kombeks, et "pere asjadest" väljapool pere ei räägita, eriti kui tegemist on probleemidega. Kuna pedofiilid ning nõrgemate kallal vägivallatsejad on üldjuhul ka osavad manipuleerijad, tekib koledate saladustega perede ümber tavaliselt väike raudne eesriie, millest läbi murdmine on sama raske nagu omaaegne põgenemine Nõukogude Liidust.

Jubedusttekitavate lugude kajastamine meedias võib küünikute arvates muidugi tunduna nn sotsiaalpornona. Delfi leiab siiski, et perevägivalda ja pedofiiliat ümbritsevate müüride lõhkumine on vajalik kasvõi selleks, et oma õigusi julgeksid taga nõuda ka need, kes vaikitud vägivalla all parasjagu kannatavad. Mida rohkem lasteahistajaid ja naisepeksjaid oma tegude eest seaduslikku vastutust peavad kandma, seda parem.

Ajakirjandus julgustab kõiki ohvreid terrorist vabanema. Riigi ülesanne on kindlustada, et ohvrite kannatustesse suhtutaks tõsiselt kõikide ametite kõikidel astmetel, pisemastki kordnikust ning sotsiaaltöötajast siseministrini. Üks oluline moment on ohvrite kaitse olukorras, kus paljastamishirmus või kättemaksuhimus lurjused oma ohvreid tümaks teha püüavad.