JUHTKIRI: Palju õnne, euro-Eesti!

Tänast päeva on Eesti valitsus ning eriti Reformierakond oodanud nagu hingeõnnistust. Statistika kinnitab, et Eesti on ametlikult eurokõlbulik nii riigieelarve puudujäägi kui ka riigivõla taseme poolest. Kauaoodatud euro on siis peaaegu et käes.

Mõned üksikud hääled (Heido Vitsur 12. jaanuari EPLis ja Ivari Padar Kuku raadio intervjuus 11. jaanuaril) on hoiatanud, et nii tööpuudus kui ka Kreeka majanduskrahh võivad Eesti eurokonditsiooni tavapärasest rangema tähelepanu alla seada. Tartu ülikooli majandusprofessor Olev Raju aga tuletas 22. märtsi ajalehes "Pealinn" meelde, et peale kahe üldteada kriteeriumi on olemas ka pikaajalise krediidi protsentide kriteerium, mis on Eestil täitmata ning millest seetõttu "ei ole tahetud eriti rääkida."

Siiski on nii peaminister Andrus Ansip kui ka rahandusminister Jürgen Ligi kogu isikliku autoriteedi eurousu toetuseks rakendanud. Ligi kinnitas viimati täna, et on veendunud euro tulekus. Delfi kaldub valitsusega samal arvamusel olema. Just nimelt Eesti püüdlikkus reeglite järgimisel on see, mis peaks eurootsustajate poolt tunnustatud saama.

Kui nii, siis ei jää muud üle, kui Eestit ning valitsust õnnitleda. Me kõik oleme euro nimel kõvasti pingutanud. Nii era- kui avaliku sektori palgakärped, töövõtjate õiguste nõrgendamine, kokkuhoid lasteaedades ja koolides… lõviosa sellest on otseselt või kaudselt seotud vajadusega mahtuda kolmeprotsendilise eelarvepuudujäägi raamidesse. Nüüd on aeg rahuloluks.

Samas on aeg hakata mõtlema euro tuleku tagajärgedele. Liitumine eurotsooniga on Euroopa liidu ja Nato liikmelisuse kõrval kolmas iseseisvumise taastamise järgsetest ajaloolistest saavutustest. Kuidas seda positiivselt ära kasutada ning millised ohud sellega kaasnevad, on suures eurotuhinas hetkel tähelepanuta jäänud.