Vaevalt siiski, et rahvasaadikutes viimaks südametunnistus ärkas. Pigem avaldas mõju õiguskantsleri tähelepanujuhtimine tõsiasjale, et praeguse koosseisu suhtes ei saa kavandatavaid muudatusi põhiseaduse kohaselt rakendada. Kuigi loomulikult oli see tõsiasi riigikogulastele ennegi teada.

Teiseks aga oli oma mõju kindlasti ka peaminister Ansipi otsesõnalisel väljaütlemisel, et ta süsteemi muutmist sellisel kujul ei toeta. Kuigi muudatust välja töötanud rühma juhtis reformierakondlane Kristiina Ojuland, on oravad ilmselt vahepeal välja rehkendanud, et niivõrd ebapopulaarsel otsusel võib järgmistele valimistele siiski oma mõju olla. Pigem saavad nad nüüd pidurit tõmmates säilitada seda toetust, mida nad pärast pronksmehe teisaldamist naudivad. Ja nagu imeväel on kõigi erakondade esindajatel teema kohta midagi öelda.

Ebamugavas seisus on nüüd aga Ojuland, kes “asjalt endalt” ehk kuluhüvitistest tähelepanu kõrvalejuhtimiseks seltskonnaajakirjas oma kõige intiimsemad asjad avalikkuse ette tõi, et inimestel oleks millestki muust mõelda kui kuluhüvitistest.

Kui asja veel arutatakse ja summat 30 protsendi pealt allapoole kärbitakse, võidavad sellest tegelikult kõik. Võidavad poliitikud, kelle ahnus kiskus halastamatult alla riigikogu niigi kehvapoolset mainet. Võidab ka avalik õiglustunne, ajakirjandus ja kõik need, kes andsid oma allkirja selle kavatsuse vastu — ning ka need, kes allkirja ei andnud, kuid lehti lugedes pead vangutasid ja toimuva hukka mõistsid.