Vaadates, kui vähe siinmail muu maailmaga võrreldes streigitakse, tundub, et oleks aeg üle saada streigi ja ametiühingutega seotud väärkujutelmadest. Sestap leiab Delfi, et õpetajate kavatsus veebruaris üks päev streikida, on igati positiivne.

Õpetajaid toetab nende mures ka president Ilves – nimelt kirjutas ta juba 2003. aastal järgmist: „... streik EI OLE poliitiline akt, vaid osa turumajanduslikust iseregulatsioonist, kus kaks osapoolt vaidlevad, kohati võitlevad ja lõpuks kauplevad töö õiglase hinna üle.“

Õpetajad vastutavad iga päev kõige väärtuslikuma eest, mis meil on – meie riigi ja rahva haritud tuleviku eest. Ja vaadates näiteks laste teadmisi mõõtva PISA testi tulemusi, saavad nad oma tööga väga hästi hakkama. Sestap on neil õigus saada oma töö eest ka tasu, mille väiksus ei pane keskmist eurooplast hämmeldunult kulme kergitama.

Muidugi ei saa vastu vaielda sellele, et avaliku sektori madalad palgad on põhimõtteliselt positiivne nähtus – nii tuleb ülejäänud ühiskonnal vähem makse maksta. Teisest küljest maksab ka selline eluviis lõpuks valusalt kätte – sama moodi nagu liigne laristaminegi.

Selle aasta alguses tõusis riigikogulaste palk 246 euro võrra. Tore on neil rääkida, et oma palka on seaduste tõttu keeruline alandada, aga kui selle palgatõusu jaoks raha leiti, ent õpetajad oodaku, kuni koolivõrgu korrastamisest raha üle jääb, antakse sellega hinnang ka õpetaja elukutse väärtusele.

Õpetajate palgatõus ei tee Eestit vaesemaks. Kui hästi läheb, siis pigem vastupidi.