JUHTKIRI: Naine ongi ainult mehe hale koopia?

Eesti ettevõtlike naiste assotsiatsiooni president Pille Ruul leiab Delfile antud intervjuus, et a) meeste ja naiste palgalõhe Eestis üha suureneb, b) naiste positsiooni mõjutab nende enese passiivsus ja tagasihoidlikkus.

Mõlema väitega võib nõustuda. Teisega ainult osaliselt.

Loomulikult saavutab töövestlusel parema tulemuse jõulisem ja enesekindlam töötaja. Kindlasti keegi otseselt ei keela naistel juhtivatele ametikohtadele kandideerimast. Tõene on ka Ruuli seisukoht “kui naised tahavad, et nendega arvestatakse rohkem, siis nad peavad olema ka ise aktiivsemad.”

Ettevõtlike naiste ühenduse liidri jutust ei peaks aga tegema järeldust, et kõik naiste ja meeste vahelise võrdõiguslikkuse probleemid saaks lahendatud, kui naised päevapealt agressiivsemalt oma õigusi taga nõudma hakkaksid.

Naisi koheldakse endiselt väga erinevalt — on ettevõtteid või ametkondi, kus kõik töötajad on reaalselt võrdsed ning vahet ei tehtagi; samas on igati liiga palju ettevõtteid või ametkondi, kus naisel on meestega formaalselt võrdsed võimalused, kuid karm tegelikkus teeb võrdsust taga nõudma minevatele naistele kähku selgeks, et tööandja silmis on nad siiski ainult hale koopia mehest.

Nii juhtubki tihti, et aktiivne ja julge naine lööb oma pea lihtsalt ära vastu “klaasist lage“ — ülenemis- või palgatõusuvõimaluste ülempiiri, mida pealtnäha justkui olemas ei ole, kuid mis siiski tegelikult vägagi eksisteerib.

Laiemas plaanis on aga Eesti häda, et iga indiviid peab oma õiguste eest eraldi ning juhuslikkuse meelevallas võitlema, kuna meil sisuliselt ikkagi ei ole läbivat ja läbimõeldud töö- ning võrdõiguslikkuspoliitikat.

Kusjuures häbiväärselt suur osa poliitikutest ei peagi seda vajalikuks, vaid keskendub kas probleemide naeruvääristamisele, demagoogiale stiilis “naised on bioloogiliselt meestest erinevad” või väidetele à la Rein Lang täna riigikogus: Eestis on õiguskaitse võimalused diskrimineerimisega võitlemiseks praegu piisavad ning eraldi riiklikku jälgimist sellised juhtumid ei vaja.

Meestekeskne mõttemudel on valitsenud Eestis juba nii kaua (hoolimata näilisest võrdõiguslikkusest naistraktoristide näol ei kadunud see ka okupatsiooni ajal), et ainult naiste suhtumise muutumisest ei piisa. Muutus algab meestest.