JUHTKIRI: Muusika päästab majanduse
Ka seal on tõetera. Ning kahtlemata on jumet ka jutul, et Eesti töötleval tööstusel pole kõige paremad päevad. Paraku on tõde ka selles, et kes ei tööta, see ei tooda ning kes ei tooda, see ei söö. Või vähemasti ei saa rikkaks.
Aga mida siis teha riigis, kus võrreldes muu maailmaga on vähene huvi ettevõtjaks hakkamise vastu, inseneride põua tõttu pole tööstust ning rahvastiku vananemise tagajärjel sigineb ülalpidamist vajavaid pensionäre nagu seeni pärast vihma?
Eestis on palju rahvusvaheliselt tuntud muusikuid ning aastapäevakõnes tõi president välja Neeme Järvi ja Arvo Pärdi. Siinkohal on oluline märkida, et nemad on tuntuse saavutanud tänu isiklikule geniaalsusele, nende taga ei ole piiramatu eelarvega meeskonda, kus töötaksid imagoloogid, brändinguspetsid, turundajad, varundajad, stilistid, aktivistid, produtsendid ja kes teab, mis imeliku nimega asjapulgad veel.
Kui ameeriklanna Norah Jones'i nimi ning laulud pole sellesuunalise muusikalise sättumusega eestlastele võõrad, siis tõenäoliselt on ameeriklastele ebatuttav näiteks Liisi Koiksoni muusika. Nii ongi aeg anda „Eesti laul 2013-le“ lisaväljund ja teha publikule enim peale läinud artistidest muusikatooted ning neid siis eksportida. Tõenäoliselt tuleb artistil selleks ohverdada omapära ja erilisus ning nivelleerida end vastavaks keskmise kodaniku muusikamaitsega. Aga see on masstootmise puhul juba paratamatu ning toimub ülla eesmärgi ehk Eesti sisemajanduse kogutoodangu kasvu nimel ning püha eelarvetasakaalu päästmise huvides.
Mis kodumaise muusikatööstuse käima panemiseks vajalikke investeeringuid puudutab, siis arvestades, et Jürgen Veberit toetab USA mustkunstituru vallutamisel EAS, võib loota, et kusagilt ikka mõni kopikas ka muusikutele kukub.
Või... ärge nüüd öelge, et lisaks sellele, et riigil on kasutute humanitaaride üledoos ning inseneride defitsiit, kuuluvad punasesse raamatusse ka igat masti turundusspetsid?
