JUHTKIRI: Must raha lastele?

Tänavu algas Jõulutunnel varakult. Nimelt avaldas Reformierakond soovi kõik Silver Meikariga seotud annetused heategevuseks anda. Ja äraandmisele ei lähe muide ainult raha vaid ikka Meikar ise ka.

„Partei reeturi“ väljaviskamine ei üllata arvatavasti kedagi – selleks on Kalle Laaneti ja Keskerakonna vastasseis liigagi hästi meeles ning paistab, et juhtimiselt muutuvad kaks pealtnäha vastandlikku erakonda üha sarnasemaks. Mida aga oodata ei osanud, oli Reformierakonna järgmine ämber. Jah, just nimelt niimoodi tahaks nende avaldust nimetada, sest igaühele, kel veidigi avalikku taju alles, peaks seesugune käik vastukarva olema.

Esiteks näitab see taaskord oravapartei tahtmatust probleemiga sisuliselt tegeleda: mustade annetuste ja erakonnasiseste skeemide asemel tehakse põhiküsimuseks hoopis Silver Meikar. Andrus Ansipi väide, et rahastamisskandaal erakonnas edasist uurimist ei vaja ning Eestis on ka muud millega tegeleda, kinnistab seda veelgi. Reformierakond nagu ei tahakski jätta muljet, et probleemiga tegeletakse, ent just seda rahvas neilt ootaks...see tähendab, mõned allesjäänud optimistid.

Seda enam paneb imestama oravapartei loogika seesuguse käigu tegemiseks. Rahast lahtisaamisega tunnistavad nad sisuliselt ka ise selle ebaseaduslikku päritolu. Halba mainet heategevuse kaardiga parandada on aga lihtsalt odav ja labane ning kas tõesti ühtegi paremat ideed ei tulnud? Siinkohal ei ole küsimus selles, et lapsed või koerad või meditsiin (kelle nägu iganes musta raha paremini varjutada saaks) raha ei vajaks või see neid ei abistaks – üldsegi mitte. Asi on hoopis valitsuserakonna suhtumises rahvasse kui kergesti äraostetavasse ja mõtlemisvõimetusse massi.

Naljatledes soovitaks Reformierakonnal selle rahaga pädevat PR konsultatsiooni osta – tänase taustal on selge, et neil on sellest enam puudus kui kunagi varem. Ausust ja läbipaistvust Eesti poliitikaturul nagunii enam ei müüda – pole ju nõudlustki.