Kusjuures kõik need miljonid lähevad sellisesse riiki ja inimestele, kelle tulevikuväljavaated ei ole eriti roosilised isegi meie miljonite toel. Tõenäoliselt juhtub Haitile kingitud 3,5 miljoni eest hangituga, nagu vanas anekdoodis toiduga Nõukogude armees: kulutatakse ära ja jääb ülegi veel, ülejäägid aga kulutatakse ära ja jääb puudugi veel.

Tänases Eestis tekib kindlasti küsimus, kas me peaksime tõttama niigi nappide miljonitega abistama riiki, mida sisuliselt ei ole olemas ning kuhu paisatud miljonitega ei suudeta vähemalt praeguses katastroofijärgses olukorras midagi üles ehitada. Ehk jätta tõsine abistamine suurtele rahvusvahelistele organisatsioonidele ja meist sadu kordi suurematele riikidele?

Delfi ei kirjuta nii küünilis-pragmaatilisele mõtlemisele päris alla. Afganistani operatsioonis osaledes on Eesti kogu aeg rõhutanud mõtteviisi “aita, et sind aidataks”. Kuigi Eestit üldiselt loodujõud ei rapi, ei ole ka eestlane siiski päris võimetu ette kujutama olukorda, kus 100 000 tallinlast peab ilma vee ja toiduga lageda taeva all hakkama saama. Delfi usub, et sel juhul hakkaksime me väga kiiresti rahvusvahelisest abist puudust tundma.

Küll aga on mõtet kaaluda, mil moel ning kuhu Haitile mõeldud abi anda. Juhul, kui 3,5 miljonit jõuab Haitini umbmääraseid kanaleid pidi, mille haldamiseks kulub viiendik ja turvamiseks teine viiendik rahast, laseme me niisama raha lendu. Vaene ei saa aga endale raiskamist lubada. Ka vabatahtliku abistamise puhul mitte.