Miks on nii, et kui kuuled peaministrit ütlemas, et kõik pettused ja pettusejuhtumid selgitatame välja, hakkad kohe mõtlema, milline inimene peakontoris on pettuste taga?

Miks on nii, et kui Sotsiaaldemokraatlik Erakond on skandaalidest pääsenud, siis hakkad automaatselt mõtlema, kuidas neil varjamine nii hästi õnnestub ja millal mingi sigadus välja tuleb?

Miks on nii, et Keskerakonna puhul ei tule isegi seda mõtet, et nende poliitika võiks aus olla?

Miks on nii, et kui jutt veereb Eesti poliitikale, on kõik selles osalejad a priori skandaaliporist tilkuvad aferistid?

Kas see on sellest, et Jürgen Ligi pidas lihtsalt alatuks Mart Laari avaldust, mis on ajendatud Eesti esimese peaministri murest meie riigi tuleviku pärast olukorras, kus iga päev annab inimestele põhjust poliitikas ja poliitikutes pettuda?

Kas see on sellest, et kui kuuled peaministrit rääkimas pettustest, tuleb kohe meelde Reformierakonna rahastamisskandaal, mille juured on kaevunud nii sügavale erakonna sisse, et nende lõpliku kättesaamise tulemusel oleks erakond valimiskünnise taga vaikselt kärbunud?

Kas see on sellest, et viimase aasta jooksul on Reformierakonda tabanud e-häältega petmise, Autorollo ja rahastamisskandaal; IRLil on tulnud anda selgitusi Aivar Koka, Peipsi kalurite, sundparteistamise ja elamislubade teemal; SDEl on tulnud näidata, kuidas nad konkurentidest märksa odavamad valimisreklaamid tegid ning Keskerakond... Selle kohta kuuleb „tõde“ ainult Tallinna Televisioonist.

Kas see on sellest, et erakonnad on muutunud asjaks iseeneses, mis on asunud elama riigi toetustest ja end seeläbi ühiskonnast lahti sidunud? Kas see on sellest, et meie poliitilise süsteemi on kaaperdanud poliittehnoloogid, poliitmänedžerid ja poliitprodutsendid, kes on keskmesse tõstnud küsimuse oma võimu kindlustamisest ning mille tõttu on tahaplaanile langenud küsimus sellest, mida vajab Eesti?