JUHTKIRI: Miks kulutada raha tippspordile?
Olgu rahastamise süsteem milline tahes, alati jääb keegi ilma. Või saab liiga vähe...
On kõlanud etteheide selle kohta, miks ei nõuta sportlastelt (medali)eesmärkide seadmist? See annaks ju võimaluse hinnata, kas need eesmärgid ka täideti. Ent siinkohal väärib märkimist, et ka seadustes ja arengukavades pole täpselt öeldud, milles seisneb spordi tähtsus riigile.
Olgem ausad – väikeriigi häda on selles, et medaleid taga ajada pole mõtet, sest ega neid väga palju ju polegi. Suusatamises läheb järgmise Mae või Veerpaluni aasta(kümne)id aega ja Noole mantlipärija nühib alles (loodetavasti) koolipinki. Sestap on spordiga sama moodi nagu kunstiga – seda on raske hinnata, ent selle tähtsust eirata oleks samuti vale.
Olgu kuidas on, kõige tähtsam on see, et tippsport annaks vahel harva ka tavakodanikule põhjuse juubeldamiseks. Aga veelgi tähtsam on, et see juubeldamine viiks juubeldaja ka tugitoolist välja metsaradadele või tartaanile.
Erki Nool on öelnud, et kõige raskem distants on diivanilt välisukseni – sealt edasi pidavat juba lihtne olema. Keskmine eestlane kulutab aastas spordile 47 eurot, ent keskmine soomlane kulutab 339 eurot.
Vaadates tervisenäitajaid ja rahanumbreid, on selge, mis võiks olla see kaugem eesmärk, mida sporti rahastades silmas peetakse – rohkem ketsides inimesi. Hoolimata toredatest aegadest teleka ees, ei võta meist lõpuks keegi Veerpalu medaleid hauda kaasa.
