JUHTKIRI: Meile on pronkssõdur okupant, aga mõistame ka teist vaadet

9. maid on sel aastal tähistatud rahulikult nii meil kui mujal. Kahe erineva ajalootõlgenduse jõujooned ei ole Eesti ühiskonnast täiesti kadunud, kuid need ei hõõgu samas ka tulipunasena.

Ei saa üle ega ümber faktist, et Punaarmee pealetung 1944. aastal tähendas paljudele natsionaalsotsialistliku Saksamaa poolt okupeeritud Vene Föderatsiooni ning võib-olla veel enam Valgevene aladele vabanemist uskumatult ebainimlikust terrorist. Seega on mõistetav see arusaam Nõukogude armee rollist Teises maailmasõjas, mis vene ja valgevene juurtega inimeste hulgas levinud on.

Samas on ümberlükkamatu tõsiasi, et sama armee, mis sadadele tuhandetele venelastele, valgevenelastele ja teistele rahvustele tähendas pääsemist reaalsest surmaohust, tähendas eestlaste jaoks juba algselt soomuse ning sõdurisaabastega peale surutud okupatsiooni taastulemist. Selles kontekstis peaksid Eesti vene ja valgevene rahvusest elanikud võtma ka eestlaste tõrksust kesklinna 2007. aastani valitsenud pronkssõduri ja okupatsiooniarmee seljast tuttavate mundrite afišeerimise suhtes.

Pealegi ei toonud vabanemine Saksa okupatsioonist Punaarmee pealetungi läbi ka venelastele, valgevenelastele ning paljudele teistele rahvastele toonases Nõukogude Liidus kaasa muud, kui nõukogude korra jätkumise koos teisitimõtlejate represseerimise ning jõustruktuuride omavoliga.

Tänane päev osutas, et sama sõdurit talle loomulikul kohal sõjaväekalmistul ning isegi samu võõrarmee mundreid on võimalik samaaegselt kahe nurga alt vaadata ja sealjuures mitte tülli minna. Oluline on kõigitine rahu ja provokatsioonide vältimine. Öeldes kõigitine, mõtleme me selle all kahepoolset suhtumist. Eesti äärmuslastel ei ole mingit alust vene keelt emakeelena rääkivaid noori Eesti elanikke okupantideks sõimata. Samas peavad pronkssõduri juurde nelkide toojad mõistma ja austama eestlaste traagilist ajalugu.

Viimasest võiks märku anda kas või nii, et järgmisel aastal minnakse 9. mail lilli viima mitte naaberriigi Venemaa, vaid Eesti lippudega. Selle sammuga võidaksid kohalikud venelased ja valgevenelased paljude eestlaste mõistmise ning osutaksid praegusest pisut paremini, et eestlastel ei ole alust nende lojaalsuses kahelda.

Tänases päevas oli erinevate vaatenurkade samaaegse eksisteerimise osas siiski omajagu positiivset sümboolikat. Kaitseväe kalmistule lilledega voorinud inimeste pea kohal lendasid täna NATO hävitajad — mitte ähvardavalt ega luurates, vaid harjutades selle maa kaitsmist, mis on täna kõikide Eestis elavate rahvuste kodu.