JUHTKIRI: Masu — tarbimisühiskonna lõpp?

Ülemaailmse keskkonnauuringute organisatsiooni Worldwatch Institute’ tänavune aastaraamat “State of the World” kannab eestindatult pealkirja “Kultuuride muundumine: Tarbimisühiskonnast säästlikule eluviisile”. Lühidalt kokku võttes ütleb Worldwatch oma aastaraamatus, et praegused tarbimisühiskonnad on oma aja ära elanud.

Maailma osteti ülemöödunud aastal kokku üle miljardi mobiitelefoni, 300 miljonit arvutit ning 70 miljonit erinevat sõidukit. Rääkimata kõigest veel suuremast ning eriti väiksemast kraamist, mis ei tekkinud iseenesest. See, mida osteti, toodeti kusagil. Tootmiseks aga raiuti kusagil midagi elusat ning kaevati maa alt midagi, mis ei taastu; kasutati tööjõudu, mis omakorda vajas toitu, mille tootmiseks kasvatati loomi ja taimi jne jne.

Worldwatchi sõnum on oma lihtsuses üsna karm: kui inimkonnal on plaan sellel planeedil ka tulevikus elada, tuleb tarbimiskesksest ühiskonnamudelist loobuda. Vaja on "less is more" ehk "vähem on rohkem" -mõtlemist.

Kas hea elu ilma tarbimise ning asjahulluseta on võimalik, küsib aastaramat ning vastab: jah, on. Isegi parem elu.

Üks olulistest asjadest, millest tuleks esimese sammuna loobuda teel säästlikule eluviisile, on kiirus. Kiiruga tehtu kulutab üldiselt ka rohkem resursse, nii ühiskonna kui indiviidi tasandil. Lisaks kulutab see ka inimest, kes seeläbi jälle omakorda ühiskonna jaoks koormavamaks muutub.

Masu ja 100 000 töötu ajal kostab Wordlwatchi jutt muidugi natuke pühaduseteotusena, aga lugegem seda nii, nagu instituut soovitab: kiirustamata. Kui järele mõelda, siis pakub just nimelt masu teretulnud võimaluse vähemalt meie väikeses riigis (väiksemate süsteemide muutmine ongi alati kergem, kui suurte) palavikulisest tarbimishullusest oma järeldused teha.

Eeldused ületarbimisest loobumiseks on juba loodud. Tuleb lihtsalt majanduse tõustes vältida uuele ringile minemist. Kui ainult inimeses sügaval seisvad edevus ja ahnus meile taas jalga ette ei paneks.