JUHTKIRI: Lastest mööda vaatamine on genotsiid

Eesti rahva väljasuremise ärahoidmiseks on välja käidud lugematuid ideid lastetusmaksust lastele hääleõiguse andmiseni. On tegeletud rahvusesisese enesekriitikaga, rõhudes liig vähesele laste arvule perekondades ning lastevanemate viletsale “tööle” koduseinte vahel. Ka õpetajad on pidev kriitikaobjekt.

Viimaste päevade uudised, nagu ka tänane arvamusrubriigi põhilugu, tuletavad aga meelde, et meie rahvuse tulevik ei ole sugugi nii üheselt lastevanemate ning haridusasutuste kanda. Juhul, kui ülejäänud ühiskond reserveerib omale õiguse näidata laste suhtes üles igakülgset ükskõiksust, on üksikute hoolijate koorem ebaproportsionaalselt karm.

Möödakäija, kes laste peksmisest rahumeeli mööda vaatab; kodanik, kes üksinda nutva lapse rahumeeli kõrvalisse garaaži jätab; jõukas lapsevanem, kes vaesemate hädasid nende endi omaks peab... karmilt öeldes pole selline hoolimatus kõige nõrgemate suhtes muud kui genotsiid. Genotsiid meie endi suhtes.

Iga tundetuseakt on sammuke meie rahva huku suunas. Iive ei kasva riigis, kus laps ollakse sunnitud hülgama tühermaale või kus selgelt ebainimlikes tingimustes viibivat last nägevat inimesed ei tee midagi.

Meil on probleeme nii alkoholismi, vastutustundetu riskimisega liikluses kui ka oma tervise eest hoolitsemisega. Riigi- ja kohalike omavalitsuste eelarvekärped peale kauba. See kõik õõnestab meie kui rahvuse jalgealust.

Hoolivusest ning empaatiavõimest loobumist aga ei õigusta ükski kärbe, masu ega täpe. Need väärtused ei maksa midagi - aga teeksid meil meeletult palju rikkamaks.