Enese googeldamist võib võrrelda hommikuti peeglisse vaatamisega. Ilmselgelt pole me unustanud, missugune nägu sealt vastu vaatab, ent tahame veenduda, et välimus oleks laitmatu ning häbiväärsete plekkideta. On see edevus, paranoia? Ei, pigem ettevaatlikkus, sest muretsemiseks on põhjust küllaga.

Tehnoloogia areng, infoühiskond ja privaatsusküsimused on sõnad, mis on juba klišeeliku maiku omandamas. Samas ei paista me siiani aduvat, kui palju igapäevaselt enese kohta avaldame. Hommikul arvutit avades näitavad mulle erkrohelised Endomondo postitused, kes mitu kilomeetrit poodi kõndis ja mitu kalorit ta kaotas, Instagrami pildid annavad teada, kes kellega mis värvi bikiinidega rohul päikest võttis; loen mida keegi lõunaks sõi; kelle väikevend midagi naljakat ütles ja mis värvi ja kujuga liblikad kellegi küünte peale pandi. Loomulikult võime need teated ära peita ning selle kaudu oma Interneti kasutust enesele meelepäraseks muuta. See on lihtne ning vingumiseks polekski justkui põhjust. Hoopis teine küsimus on aga, kui me enese teadmata selle infovoo sekka sattume.

End googeldades ei taha ma leida sõbranna täisnimesid sisaldavat blogipostitust sellest, kuidas reede õhtul sai siidriga veidi liiale mindud; samuti on mul piinlik lugeda kuuendas klassis kirjutatud muinasjutte, mille kirjandusõpetaja on kooli kodukale üles pannud – ja taas, täisnimega. Samuti pole ma huvitatud oma tegemiste kajastamisest tuttavate Facebooki uuendustes, sest nad pole ikka veel ära õppinud erinevate internetilehekülgede privaatsussätete muutmist.
Seetõttu pole enese pidev googeldamine enam edevus ega paranoia, vaid elementaarne ettevaatlikkus.

Ettevaatlikkuses peaks eeskuju näitama ka netilehekülgi haldavad firmad. Enamiku populaarsete veebilehtede puhul on automaatsed kasutajaseaded võimalikult paljastavad ja „kraane kinni keerata” saab alles sätteid ise muutes. Parem oleks vastupidi – automaatsätted on privaatsust soosivad ning tahtmise korral saab neid hiljem avalikuks muuta. Ajal, mil inimeste Interneti „kirjaoskus” püsib lapsekingades, on see vajalik. Iseasi, kui reaalne see oleks – info jagamine on veebilehtede leib ning vabatahtlikult seda vaevalt keegi loovutama hakkab.