JUHTKIRI: Küüditamine ei ole rahvuspõhine kuritegu

Vaid kuus-seitse tundi on jäänud hetkeni, mil Eestimaa juunikuises öös hakkasid 70 aastat tagasi kajama jõhkrad prõmmimised koduustele. Oli alanud juuniküüditamine, üks osa nõukogude võimu kuriteost Eesti rahvaste vastu.

Me ütleme teadlikult, et küüditamised ning neile eelnenud iseseisva Eesti jaoks oluliste inimeste vangistamised, piinamised ja hukkamised olid kuritegu Eesti rahvaste, mitte eesti rahva vastu. Ei maksa unustada, et Eesti ühiskonnas oli oluline roll mitte ainult eestlastel, vaid ka sakslastel, venelastel, juutidel, rootslastel ja teistel vähemusrahvustel. Neid ka hävitati ning küüditati.

Kusjuures osa jäi mõlema okupatsiooni hammasrataste vahele — nagu on märkinud mh Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni esimees Vello Salo, keelas Saksa okupatsioonivõim 1941-1944. aastal juudi rahvusest küüditatute registreerimise ning nende saatuse uurimise.

Meie meelest on oluline, et küüditamist või teisi nõukogude võimu aegseid kuritegusid ei käsitletaks rahvus-, vaid ideoloogiapõhiselt. Nii nagu oli küüditatute hulgas vene, saksa ja juudi päritolu inimesi, oli küüditajate või vähemalt nende truude abiliste seas eestlasi. See osutab, et ustavus demokraatlikule, vabale Eestile ei ole rahvusküsimus — nagu ei ole seda ka selle reetmine.

Siiski on tõsi, et küüditamine Eestis (küüditati ka teistes Molotov-Ribbentropi paktiga Nõukogude Liidu mõjusfääri määratud riikides) on just nimelt eesti rahva suur tragöödia. Tragöödia, mille unustamine oleks ohtlik, eriti selle omamaiste traaditõmbajate rolli oma.

Kuidas aga küüditamise kordumist Eesti ajaloos ära hoida? Me leiame, et Eesti on sel teel üsna mitu olulist sammu astunud. Euroopa Liidu ning NATO liikmelisus võivad nende positsiooni üle peetava debati ajal tunduda küll devalveerunud, kuid meie praegune on siiski midagi tunduvalt enamat, kui meil oli 1939. aasta sügisel.