Tahtmata lõpetada nagu Martin Luther King, tahaks alustada banaalse, aga väga ilusa mõttega: „I have a dream“. Aga miks just selline unistav algus? Vaadates Eesti-Vene suhteid, tundub see olevat ainuvõimalik lähenemine.

Hiljuti võttis Soomes sõna kindral Makarov, kelle hinnangul peaks Soome NATO asemel ikka Venemaa poole hoidma. Pealegi olla soomlased koos Baltikumiga nagunii Venemaa mõjusfääris.

Arusaadav, et kindrali mõtted tekitasid soomlaste seas veidi ärevust. Kurb on aga see, et meie suhtusime kindralisse täiesti ükskõikselt, teisisõnu me olemegi agressiivse retoorikaga harjunud. Aga kas sellist olukorda saab defineerida kui heanaaberlikke suhteid?!

Mai lõpus asus Venemaal ametisse uus valitsus. Või no mis uus. Välisminister Lavrov jäi ametisse ja kaitseminister Serdjukov ei pidanud samuti murelikult töökuulutusi vaatama. Lisades võrrandisse Venemaa uus-vana presidendi (taaskasutus on ilmselgelt levinud Eesti hipsterite seast ka Vene võimuladvikusse), ei ole küll olulist muutust Vene välispoliitilises joones ette näha.

Lisaks ühemõttelistele sõnavõttudele väärib meenutamist ka see, et Eesti-Vene piirilepe on alates 1992. aastast sõitnud üsna künklikku rada mööda, et siis 2005. aastal lepingu ratifitseerimisseaduse sõnastusse tehtud muudatuste tõttu lõpuks mudamülkasse kinni jääda. Pärast seitset aastat mädanemist üritatakse asjale nüüd uuesti eluvaimu sisse puhuda.

Selle kõige taustal tundubki hämmastav Venemaa suursaadiku kinnitus, et karune naaber soovib piirilepingu peatset allkirjastamist. Või on neil sellega omad plaanid, kus mängib rolli ka oma "rahvuslike huvide mittekonfrontatsiooniline, kuid tugev kaitsmine", nagu mainis suursaadik?

Kuniks tint pole lepingu punktiirjoontel kuivanud, soovime Eesti poliitikutele ja diplomaatidele tuult tiibadesse. Ikka selleks, et Eesti ja ka Euroopa Liidu idapiir lõpuks korralikult vormistatud saaks. Pealegi - unistada (headest suhetest Venemaaga) ju võib...