JUHTKIRI: Kuidas seadustada rahva, mitte erakondade muret?

 (31)
Rahvakogu
RahvakoguFoto: Ilmar Saabas

Rahvas on rääkinud. Rahvas on hääletanud. Õhus on teatav värelus, pilgud ja telekaamerad on pööratud Kadriorule ja Toompeale.

Kui eelmisel aastal inimesed tänavale meelt avaldama tulid, siis nad ei teinud seda teps mitte seetõttu, et neile ei mahtunud hinge kompensatsioonimandaatide jagamise kord riigikogu valimistel. Pigem läks hinge (või just sinna ei mahtunud?) valetav minister ning mustad kilekotid veel mustema sisuga.

Pinge kasvas, kuni lõpuks jahutati asi Jääkeldris maha - otsustati rahva meelepaha suunata internetti. Seal mulksus asi paljude kaasamõtlejate toel edasi.

Mulksumise ning laupäevase rahvakogu arutelupäeva teemad kattuvad enam-vähem ka Harta 12 peamiste punktidega. Mõlemas toodi esile kontroll erakondade rahastamise üle, erakondade loomise lihtsustamine, valimissüsteemi modifitseerimine ja rahva suurem kaasamine.

Kuigi tahta ju võiks, ei pakutud välja valetava ministri seadust. Ja õige ka – tegeleda tuleb põhjuse, mitte tagajärjega. Paraku tundub, et kuigi põhjust (näiteks erakondade rahastamist) võib karmistada lõputult, saab määravaks ikkagi poliitiline kultuur.

Poliitilist kultuuri saab aga muutmise asemel välja vahetada. Ja just sellega mitmed rahvakogus välja käidud mõtted tegelevadki. Olgu näiteks siis erakondade loomise lihtsamaks tegemine või valimissüsteemi tuunimine. See aga tähendab, et lisaks tavakodanikule, on need samad küsimused ka kõikide erakondade meelel.

Kõikide nende mõtete häda on aga see, et need peab heaks tunnistama ka riigikogu. Ja seal istub seesama mees, kellest kogu see jama algas. Rahvakogu andis tsiviliseeritud moel ettekujutuse rahva nägemusest, kuidas muuta põhjuseid, mille tagajärjed sundisid rahva tänavale meelt avaldama. Küsimus on aga selles, mida eelistavad Michalid – kas tegelemist põhjuste või tagajärgede tagajärgedega?