JUHTKIRI: Kui palju neid ulujaid ja karjujaid on?

 (85)
jätke raha postkasti
Reformierakonna kontori seina soditi täna ööselDelfi lugeja foto

Tänases EPL-s ütles Rein Raud oma „manifestis“ selgesõnaliselt ja provokatiivselt: rahva usk nii Reformierakonda kui ka poliitikasse tervikuna on kadunud.

Kirjutis vallutab sotsiaalmeediat ning kogub sadu kommentaare.
Ühe klikiga toetust jagada on mõistagi lihtne. Kui palju on Eestis aga inimesi, kellele praegused sigadused ja ülbused piisavalt korda lähevad?

Raud kirjutab oma artikli lõpus järgmist:

Kuidas peab tundma end ühiskond, mis on suures osas veendunud, et teda valitsevad moraalsed värdjad? Kes üldse ei suuda, need lähevad ära. Mõne jaoks ei valmista olukord probleeme, vaid lubab tema oma lähemas elukeskkonnas samamoodi vassida ja sahkerdada. Mõni ohkab sügavalt, surub hambad risti ja kannatab ära. Mõni tõstab korraks uniselt pea, et kas oli midagi või? Ja valib järgmine kord jälle orjade ja orjapidajate parteid. Aga mõni ikkagi ulub ja karjub, kuni saab. Eks nüüd sõltub nii mõndagi sellest, kui palju neid viimaseid on.

Ja just neis ulujates ja karjujates peitubki peaküsimus. Eesti poliitikat ja sealseid käitumisreegleid ei kujunda vaid erakonnad ja poliitikud. Kodus siunamine, poliitikute palga vähendamine või lihtsalt mittehääletamine ei too Toompeale paremaid otsustajaid - võimu kvaliteet sõltub sellest, kuivõrd teadlik ja huvitatud on valija. Seetõttu taandubki kõik sellele, kui palju on meil ulujaid ja karjujaid aga ka neid, kellele ulumine ja karjumine korda läheb.

Majanduspoliitika vs puhas poliitika

Viimast ei ole aga päris lihtne kindlaks teha, sest sageli valime ka neid, kelle tegusid me heaks ei kiida. Eesti poliitilist kultuuri iseloomustab postkommunistlikule riigile omaselt materiaalse heaolu väärtustamine ja orienteeritus kiiretele tulemustele. Teisisõnu oleme sageli pigem pragmaatilised kui väärtuspõhised. Seetõttu on paljude valijate silmis Ansip ja Ligi jäktuvalt ministrid, kes Eesti kriisist välja tõid. Ministrid kelle majanduspoliitikat nad toetavad ja ministrid, kelle poliitika lihtsalt töötab, ükskõik kui mustalt või ebaeetiliselt seda aetakse. Raud ütles tabavalt:  eestlane ohkab ja surub hambad risti, aga kannatab ära - siiani on ju meil lõppkokkuvõttes hästi läinud.

Samuti puudub Eestis kogukonna tunne ja usk midagi ära teha. Veel pessimistlikumaks minnes võib lausa väita, et oleme musta poliitikaga harjunud. Ka ei kipu ülejäänud parteide vaikiv toetus praegu toimuvale (Reinsalu avaldus ei mõju elamislubade skandaali meenutades väga veenvana) valitsevat lootusetust kuidagi vähendama. Tahaks ju puhtamaid valida, aga keda? Seetõttu on tõenäoline, et reformierakonna toetuse vähenedes ei tule Eestisse mitte niivõrd uut poliitilist verd kuivõrd lisandub poliitikas pettunuid ja mittehääletanuid. Lihtsam on olla kõigi vastu ja mitte kellegi poolt.

Siiski ei tahaks veel lõplikult alla anda, sest viimasel ajal on ju „ulumist ja karjumist“ üha enam kuulda ja ühiskonnakriitilist mõtlemist ometigi leidub. Kaks aastat tagasi uluti ja karjuti Saku suurhallis päris kõvasti. Kuigi uut poliitilist jõudu ei sündinud, tehti rahvale selgeks kuidas Eesti erakondade kääriv sisedemokraatia tegelikku demokraatiat ja sisulist poliitika tegemist välja suretab. Samuti astus fooliummütsides rahvas üles ühtlasi ACTA aga ka Ansipi ülbuse vastu. Täna avaldab Rein Raud üpris karmide sõnadega arvamust, Reformierakonna majale kirjutatakse sõnumeid ning plaanitakse meelavaldusi. Ja seda mitte enam konkreetse poliitilise otsuse, vaid kindla erakonna ja inimeste vastu. Rahval ei ole ükskõik. 

Torm ja kahjustused

On veel vara öelda, kas rahastamisskandaalist saab viimne piisk karikas või ei, selge on aga see, et vähemalt väikese tormi ja silmnähtavaid kahjustusi on see endaga kaasa toonud. Iseasi muidugi, kui kauaks.