JUHTKIRI: Kuhu küll Eesti rahvas jäi? Mis on temast saanud?
Kaotada veidi rohkem kui kümne aastaga 5,5% püsielanikkonnast pole naljaasi. Ja eesti rahva tulevikuperspektiive vaadates on ilmselgelt on aeg mõelda, miks nii on läinud.
Osa rahvastiku vähenemisest langeb rände arvele. Aga ega kõik inimesed ei põgene Eestist kohe välismaale. Paljud liiguvad ringi ka mööda Eestimaad. Siin joonistuvad välja kaks keskust – Tartu ja Tallinn, kuhu tuleb inimesi juurde, igal pool mujal on neid viimasest loendusest saati vähemaks jäänud.
Aga mida see tähendab? Miks inimesed liiguvad? Tuleb meenutada kõiki neid uudiseid, mis kirjeldavad maakoolide, postkontorite, päästekomandode, sularahaautomaatide, poodide, haiglate ja kõikvõimalike ametkondade sulgemist. Ja ka neid uudiseid, kus resigneerunult konstateeritakse järjekordse bussi- või rongiliini sulgemist. Rääkimata tööpuudusest ja madalamatest palkadest, masu tõttu sisemisest devalveerimisest, kärbetest...
Aga mida siis teha? Aastaid on räägitud haldusreformist ja kuigi see pole võluvits, aitaks asjade ühiselt ajamine raha kokku hoida. Teisisõnu saaksid inimesed oma kodukohast eelmises lõigus loetletud teenuseid, mida praegu hoolega koomale tõmmatakse. Ja nii kaob ehk ka vajadus kodukohast ära minna.
Eesti olukord pole märkamatuks jäänud ka teistele. Nii soovitas hiljuti isegi Euroopa Komisjon meil haldusreformiga tegelema hakata. Ja on rõõm kuulda, et haldusreformi mõttega on päri ka Eesti tipp-poliitikud. Ainult et... nad leiavad, et haldusreformi tuleks teha Portugalis, mitte siin.
Aeg-ajalt kostub reformimõtteid siiski ka kõrgemalt, näiteks siis, kui Soome teatas mõttest vähendada omavalituste arvu 80% võrra. Ja kõigest hoolimata, ei hakka jää liikuma. Ei hakka, sest... vot siin läheb asi poliitiliseks. Nimelt kartvat mõni koalitsioonierakond, et haldusreformiga kaotavad nad väiksemates kohtades hääli. Ja ongi kõik. Reformi ei tule. Aga samal ajal on Kalevipoegi täis „orjalaevad“ teel Soome ning noored lendavad Hispaania, Austraalia ja Suurbritannia suunas.
