JUHTKIRI: Korobeinik tegi Münchhausenit

 (55)
JUHTKIRI: Korobeinik tegi Münchhausenit
Foto: Ilmar Saabas

Iseendalt autot rentiv riigikogulane Andrei Korobeinik on kui parun von Münchhausen, kes end juukseidpidi soost välja tõmbas.

2006. aastal müüs praegune Reformierakonna fraktsiooni liige Andrei Korobeinik maha enamusosaluse Rate.ee keskkonnas. Toona 26aastane Korobeinik teenis sellega 39 miljonit krooni ja tõusis 500 Eesti rikkama inimese sekka.

2011. aasta algusest üürib Korobeinik kasutusrendi alusel enda firmalt Rate Solutions 480 euro eest kuus Honda Accordi. Teisisõnu maksab maksumaksja Korobeinikule 3380eurost kuupalka, millele lisandub selle skeemi läbi 480 eurot „kommiraha“.

Iseendalt auto üürimine meenutab paratamatult parun von Münchhausenit, kes olevat end juukseidpidi soost välja tõmmanud. Aga sohu, täpsemalt imagoloogilisse, vajub koos Korobeinikuga kogu Toompea.

Viimast põhjusel, et kedagi ei huvita, et 500 euro eest, mis maksumaksja Korobeiniku firmale annab, peaks teoorias maha arvestama autojuhi palga ja auto soetamise. Samuti ei huvita kedagi, et autojuhti on vaja, kuna riigikogulasel pole juhiluba ning et tihti sõidab autoga ka tema kaasa. Ennekõike ei huvita aga kedagi see, et Korobeiniku sõnul on iseendalt auto rentimine kõige odavam lahendus.

Inimesi huvitab hoopis see, et Korobeinik põhjendas oma tegevust riigile miljonite eurode eest maksude maksmisega ning sellega, et ta kasutab kuluhüvitistest vaid poolt ning 700eurost elamiskompensatsiooni üldse mitte.

Seotud lood:

Eelneva taustal tekib aga küsimus, kas äris miljoneid teeninud mehele on 480 eurot kuus tõesti nii oluline summa, et see kuluhüvitistesse panna ja avalikku peedistamist taluda? Tundub, et on. Aga ta pole üksi.

2004. aasta oktoobris kohtus IRLi liige Reet Roos kell kolm öösel valijaga lokaalis Avenüü. Hiljem palus riigikogu edukaim naisettevõtja maksumaksjal hüvitada sada krooni maksnud praad (35kroonine Saku Originaal oli tšekil maha tõmmatud).

Korobeinik ja Roos on ettevõtjatena kokkuhoidlikkusega ilmselt harjunud ning põhimõttel „kes senti ei korja, see eurot ei saa“ elamine ei ole eelneva valguses neile võõras. Aga paraku käib sama ütlus ka poliitiku maine kohta ning korjamise asemel näeb valija siin hoopis arutut laristamist.