JUHTKIRI: Kõlvarti karuteene lastele

 (145)
Mihhail Kõlvart
Mihhail KõlvartFoto: Rene Suurkaev, Eesti Päevaleht

„Olukord, kus demokraatlikus riigis inimest, kes tegutseb vastavalt põhiseadusele ega riku seadust, nagu kinnitas isegi kapo peadirektor, süüdistatakse riigivastases tegevuses, peaks mõtlema panema kõiki, sõltumata nende erakondlikust ja rahvuslikust kuuluvusest,“ on Mihhail Kõlvart öelnud.

Tõsi. See paneb mõtlema. Aga mitte Kõlvartist, vaid lastest, kelle õiguse eest õppida vene keeles ta võitleb.

On fakt, et Eesti vabariigis elades sõltub inimese toimetulek keeleoskusest. Statistika näitab, et mitte-eestlane, kellel on Eesti kodakondsus ja kes oskab eesti keelt, saab paremini hakkama kui inimene, kel keeleoskust ja/või kodakondsust pole.

Sellelt pinnalt paneb imestama ühe mehe julgus võtta noortelt venekeelsetelt võimalus parandada oma olukorda tulevikus nii haridus- kui ka tööturul.

Kui venekeelsed kaaskodanikud peavad kodumaaks mõnd teist riiki, rääkimata enda ühiskonna osana tundmisest, siis kas koolihariduse keeleküsimuse üle kemplemine ning pidev vastaste süüdistamine aitab seda lõhet ületada? Ja kui suur osa mitte-eestlastest arvab, et nad saavad väiksemat palka ning ametiredelil nad ei tõuse, siis kas riigikeele mitte oskamine muudab seda trendi positiivses suunas? Mida on Kõlvart kui avaliku võimu teostaja teinud, et tagada parem eesti keele oskus vene noorte seas?

Põhiseadus, millele Kõlvart oma öeldus tugineb, ütleb järgmist: „Igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust. Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus.“ Aga põhiseadus ütleb ka, et see riik „peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“. On kurb, et need väärtused ning venekeelsete laste tulevik valimisvõitluse altaril ohvriks tuuakse.