Kui USA omalt poolt alustas esimest Iraagi sõda, oli tegemist suhteliselt hästi ette valmistatud ning logistiliselt toetatud operatsiooniga. Väljaspool riiki tehti seega kõik õigesti ja Kuveit vabastati Iraagi annektsioonist küllalt kiiresti.

Rahvusvaheline üldsus otsustas siiski tunnustada Iraagi sõltumatust ning Iraagi okupeerimiseni 1990. aastate alguses ei mindud. Nii sellest hoolimata, et Saddam Hussein oli teada-tuntud oma autoritaarse juhtimisstiili ning igasuguse opositsiooni karmi kõrvaldamise poolest.

Küll aga võttis USA kätte ning sosistas kõrva sunniitliku enamusega Iraagis vähemuses olnud šiiitidele. Meie teie riigi siseasjadesse sekkuda ei saa. Te peate ise Saddami kukutama. Kui te sellega ühele poole olete saanud, pöördute abi saamiseks meie poole ning saate kõik, mida vajate…

Hilisematel andmetel andis osa USA eriteenistuste esindajatest šiiitidele ka mõista, et USA on valmis nende ülestõusu sõjaliselt toetama. Nii või naa, ülestõus lõppes kiiresti ning haledalt.

Saddam Husseini käsku kuulanud armee purustas šiiitide vastupanu julmalt ning maksis mässajatele ning nende lähedastele veel julmemalt kätte. Husseini režiim tappis kümneid tuhandeid inimesi ning diktaatori võim säilis Iraagis veel 12 aastat.

Tuleme tagasi Keskerakonnas toimuva juurde. Kapo väitel on Edgar Savisaar käinud Venemaal ja küsinud raha oma erakonna valimiskampaania kuludeks. Kuna kapo takistas operatsiooni lõpuni viimast, ei jõudnud kuritegu sellise faasini, mis võimaldaks Savisaart kuriteos kahtlustada või süüdistada. Küll aga on erakonna rahastamine mitte just kõige sõbralikuma välisriigi rahadega moraalselt ja eetiliselt alamõõduline tegevus.

Kuna tõestatavat kuritegu sooritatud ei ol ning Edgar Savisaar ise taanduda ei kavatse, on nüüdseks küsimus selles, kui tugev on erakonna siseopositsioon, mille nimelisteks esindajateks on tänaseks kujunenud Jüri Ratas, Ain Seppik, Kalle Laanet ja Toomas Varek. Kas neil on piisavalt jõudu, et ülestõus lõpule viia? Või ootab neid šiiitide saatus? Ülekantud tähenduses muidugi.