Need, kel ehk oligi illusioone Edgar Savisaare haavatavuse kohta, on pidanud oma hinnanguid korrigeerima. Hoolimata tõeliselt ränkadest süüdistustest ning kaitsepolitsei uurimismaterjalist on Savisaar jõuliselt üle trumbanud nii erakonnasisesed kui ka välisvaenlased.

Millise ristiisaliku hoolitsusega sõitis suurerakonna esimees, kes ise vihmavarjugi ei hoia, Tallinna lennujaama vastu Tallinna abilinnapea Deniss Boroditšile! Samale mehele, keda paljud peavad kaitsepolitseis Savisaare vastu kogutud informatsiooni allikaks.

Millise kire ning otsustuskindlusega sõitis mees, kes Tallinnast väljas käib sisuliselt vaid Hundisilmal, Saaremaale, kui seal puhkes riigikogulase Kalle Laaneti juhitud mäss. Tuisku ja lund trotsides sööstis Juht kohale, et tõrkuvat karja ohjes hoida - samal ajal kui tema tentsikud söötsid Eesti ajakirjandusele teateid üha uutest piirkondlike organisatsioonide toetusavaldustest...

Savisaar ei riskinud hetkekski võimalusega, et erakonnas tekib ja levib revolutsiooniline olukord. Mässuõhutaja Laaneti on päästnud "näidishukkamisest" vaid avalikkuse tähelepanu ja vajadust demokraatiat mängida, ülejäänu on Smaug-Savisaare totaalse kontrolli all.

Tolkieni fantaasiaromaanis piisas lohe kukutamiseks ühest julgest sõdalasest. Tegelikus elus nii ei lähe. Erakonna esimehe saab demokraatlikus riigis välja vahetada vaid erakond ise. Kui selle sees ei taheta endiselt tõele näkku vaadata ja eelistatakse Savisaare poolt ennetava käiguna kokku kupatatud komisjoni "tõde", siis on see erakonna valik.

Demokraatias on igaühel vaba voli end nurka värvida.