JUHTKIRI: Kelle asi on tegelikult staarkodutu Reinu päästmine?

Aeg-ajalt juhtub, et mõnest ohvrist saab omamoodi staar, mõne õnnetuse, läbielamise või raskesse olukorda sattunute sümbol. Eestil on nüüd staarkodutu Rein. Tema päästmise käivitanud arengukoolitaja Alar Ojastu lõikab muidugi operatsioonist ka ise positiivse mainekujunduse näol kasu, aga me tahame siiski uskuda, et Ojastu on Reinu aidates siiras.

Põhimõtteliselt on tore, et ühel kodutul ja töötul Reinul on olnud õnn jääda silma inimesele, kes peepvainulike meetoditega härjal sarvist haarab ja eluheidikule küll ise tööd ei paku, aga püüab seda siiski omapoolse reklaamikampaania abil organiseerida.

Paistab, et Delfi Rahva hääles avaldatud videoüleskutsest on ka kasu — nüüd on Rein värskema välimusega, saanud kümme tööpakkumist ja ta ei ela enam tänaval, vaid sotsiaalmajutuskeskuses. Loodame, et kõik laabub hästi ja vähemalt üks nukker lugu saab õnneliku lahenduse. Et hädaline saab õnge, mitte kala ning suudab tulevikus ka ise n-ö vee peale jääda.

Samas tekitab Reinu juhtum taas kord küsimuse, kelle asi on ühe kodutu ja töötu inimese päästmine. Igaühele ju oma Alarit ei jagu, kes video teeks ja eneseturunduse kõrval ka eesti rahvast jõulueelsetele heategudele ärgitaks.

Kuidas on võimalik, et väheste rahaliste ressurssidega, aga empaatiavõimega inimesed saavad korda seatud midagi, mida kogu meie massiivne, riigieelarvest igal aastal suurima tüki hammustav sotsiaalsüsteem lahendada ei suuda?

Eks selles asi olegi, et riigil napib täpselt seda, mida kõigi Eesti Reinude lugudele õnneliku lõpu tekitamine nõuab. Inimnäolisust ja empaatiavõimet. Aineliselt peaks olema suhteliselt käkitegu nii Tallinna 1500 kodutu kui nende mujal elavate saatusekaaslaste probleemide lahendamine.

“Eesti riigis sotsiaalmaksu maksta on nagu narkarile raha anda,” kirjutas nädalavahetusel Delfi lugeja. Väga tabavalt öeldud.