JUHTKIRI: Kas venelastel on nüüd Eestis parem elada?

 (97)
JUHTKIRI: Kas venelastel on nüüd Eestis parem elada?
Foto: Tanel Meos

Täna neli aastat tagasi möllas Tallinna tänavatel teist õhtut järjest stiihiline, kontrolli alt väljunud rahvahulk. Suurem osa märatsejatest ei teadnud, miks või isegi mida nad teevad.

Pronksiöö meeletuses oli kindlasti seda puhast hullust, mille tekitab eestlaste omast tulisem meelelaad ühendatult sama keelt kõnelevate provokaatorite kihutustöö ning rahvahulgas kergelt tekkiva massipsühhoosiga. Samas valati pronksiöösse kindlasti ka tolleks hetkeks paisu taha kogunenud tundeid — nii õigustatuid kui alusetuid — sellest, et vene keelt kõnelev Eesti elanik ei ole selles riigis päris esimese järgu inimene.

Suurema osa nendest tunnetest moodustas ehe emotsioon, subjektiivne kogemus, mille taustal oli kogu Nõukogude Liidu lagunemise järgne trauma, mille liidristaatuse kadumine väljaspool Vene Föderatsiooni elavatesse venekeelsetesse inimestesse jättis. Kuid pärast pronksiööd leidus ka (eestlaste hulgas) neid, kes küsisid, kas Eesti kui riik pole mitte liig mitmes plaanis venekeelse elanikkonnaga vastandunud.

Vene keele ja traditsioonide aastakümnete käigus kujunenud domineerimisele Tallinna ja Eesti kirdeosades oli rahvusriik vastu seadnud üha selgema valiku — mida eestikeelsem ja -meelsem kohalik venelane on, seda aksepteeritavam ta riigi seisukohalt on. Paljudes Euroopa riikides, alates põhjanaabrist Soomest, peetakse säärast valikut loomulikuks. Siinse teistsuguse lähiajaloo mõju aga tekitas taolise valikuga silmitsi seistes osas kohalikest venelastest ängi.

Olukorra kasutasid ära nii venekeelse elanikkonna häältega endale valimisedu kindlustanud Keskerakond kui ka mõned kohaliku tähtsusega vene arvajad. Nad võtsid ebakindluse söed ja puhusid sellest aeglaselt lõkkele rahulolematuse leegi. Riik oma kohatises jäikuses aga käitus, nagu eestlased ikka — kangekaelselt, oodates, et naaber enne teda mõistaks, kui tema naabri mõistmise peale mõtlema hakkab.

Kas pronksiöö oli aksepteeritav? Kindlasti mitte. Kas sellest oleks midagi õppida olnud? Kindlasti. Kas õpiti? Julgeme kahelda.

Rahvastikuministri koht on tänaseks kadunud. Riik ei ole panustanud sisuliselt mingilgi moel usaldusväärse venekeelse infovälja loomisse ja selle atraktiivseks muutmisse. Vastupidi, valitsuskoalitsioon näib endiselt uskuvat kohalike venelaste, valgevenelaste ja ukrainlaste (vähemalt nende hariduse) kiireestistamise õndsaks tegevasse mõjusse.

Eesti rahvas oma miljoni kodumaal elava liikmega on tõesti väike ja vajab kaitset. 28 protsenti meie elanikkonnast siiski ei ole eestlased — see on fakt, mida ei saa jõuga muuta. Rahvusvähemuste kooli- ja meediakeele jõuliste, terase karastamist meenutavate muutmispüüete asemel tasub ehk mõelda teistsugustele lähenemistele. Näiteks sellele, kuidas Eestist saaks nii atraktiivne riik, et Eesti kodudes ning koolides õpetataks täiesti vabatahtlikult riigitruudust — ka vene keeles.