JUHTKIRI: Kaitsetahe väljendub nii Afganistanis kui Kevadtormis
Samasuguse pahameeletormi tekitas ka president Toomas Hendrik Ilvese hiljutine intervjuu väljaandele Foreign Policy, kus meie riigipea kinnitas, et "Eesti sõdurid on valmis surema demokraatia ja inimõiguste eest."
Teatud osa eestlastest raiub järjekindlalt, et Eesti sõdurite osalemine välismissioonidel on vale, et langenud sõjaväelaste ohverdus on olnud asjatu ning et riik "saadab noori poisse sõtta surema". Ka on pidevalt valitsenud selge vahe NATO liikmelisust toetavate ja välismissioonidel osalemist pooldavate Eesti elanike hulkades. Esimesi on olnud tunduvalt rohkem - kolmveerand elanikest, teisi vaevu pool.
Siiski näitavad sõjaväelaste endi, ka missioonidel haavata saanute (sic!), kommentaarid, et nemad probleemi ei näe. Nende jaoks on välismissioonid oluline osa Eesti riigi tänapäevasest kaitsest. Missioonidel osalemine on aga märk kaitsetahtest.
Kaitsetahtes on küsimus ka sel nädalal algavatel ning mai lõpuni kestvatel traditsioonilistel õppustel Kevadtorm. Kõik, kes sellel kaitseväe suurimal õppusel on osalenud või seda kaemas käinud, teavad rääkida entusiasmist, tahtest ning oskustest, mille poolest Eesti sõjaväelased igati oma väliskolleegide väärilised on.
Samal ajal kui spektikud irisevad ja pessimistid itkevad, lihvivad "mehed laigulistes" oma oskusi ja ei virise. Kusjuures Delfi on täheldanud, et riigikaitsesse suhtuvad tõsiselt just nimelt nooremate, nende McDonaldsi ja arvutimängude generatsioonideks nimetatud põlvkondade esindajad. See on hea märk. Annab põhjust uskuda riigi järjepidevusse.
