JUHTKIRI: Ka kellegi teise raha on raha

"Kui ise maksma ei pea, eks siis võetakse välja kõik mugavused, mida seadus vähegi lubab," ütles Jüri Mõis kultuuriminister Rein Langi ja kantsler Paavo Nõgene 10 000 eurot maksma läinud reisi kohta.

Et Mõisal on paraku õigus ning printsiip kehtib, näitab kasvõi riigikogu kuluhüvitiste tabel. Sellest selgub, et vaid 17 riigikogu liiget 101st kulutasid alla poole maksimaalsest 12 168 eurost. Kuluhüvitisi nauditakse aga hoolimata sellest, et valija vaatab üle kolme tuhande euro suurust palka teenivate parlamendiliikmete tegemistele pehmelt öeldes viltu.

Inimlikust aspektist vaadatuna võib äriklassis reisimisest või kuluhüvitiste kasutamisest aru saada - oma särk on ikka kõige lähem. Küsimus on aga selles, millise mulje säärase särgi kandmine loob. Näiteks on kantsler Nõgene – oh seda irooniat – kritiseerinud nukuteatri reisi Austraaliasse, sest see suurendas auku teatri miinuses eelarves veel 17 000 euro võrra. Samas leidis kantsler, et 10 000 euro suurune väljaminek ei ole ministeeriumi eelarve jaoks probleem.

Raha on raha ja pole mingit vahet, kas see on teatri eelarvest puudu või ministeeriumi eelarves... justkui üle. Probleem on põhimõtteline – kokkuhoiupoliitikat viljelev (loe: kärpiv) riik, mis on otsustanud hoida kokku solidaarselt, ei saa vargsi nendest põhimõtetest loobuda. Või on Eesti riigi tengelpundas raha taas nii palju, et kärpimine on eilne päev? Huvitav, kuidas suhtuvad sellisesse olukorda vajaduspõhise peretoetuse saajad, kes oma toetuskõlbulikkuse tõestamiseks peavad esitama avalduse. Sest on vaja kokku hoida. Ja seda ennekõike rahalises mõttes.