Vaba Eesti on harjunud, et Nõukogude ajast tuttavaid partorgid on vähemalt osaliselt asendunud kiriku ja kirikumeestega. Kui varem rääkis moraalist partorg, siis nüüd kaplan, piiskop jne.

Ülestõusmispühade karjasekirjas soovitas EELK peapiiskop Andres Põder ligimesi märgata ja nendest hoolida: „Neil ülestõusmispühadel on paljud südamed täis muret, sest majandussurutis on võtnud sissetuleku ja töö. Märtsi lõpus ületas töötus juba 14%i. See on raske koorem kogu ühiskonnale. Peame kõik pingutama, andma oma panuse, et töötuks jäänud inimeste ja nende lähedaste kannatusi leevendada. Keegi ei tohiks tunda end üksi ja hüljatuna. Iga kaasinimese loodupäraseks ülesandeks on osutada osavõtlikkust.“

Peapiiskopile pole midagi ette heita. Ta teeb seda, mille jaoks ülejäänud ühiskonnal pole sõnajõudu. Moraal on alati sama, aga ütlejal suur erinevus. Tööpuudus, stress, maksmata arved, hädas perekonnad ja kohatine lootusetus on valitsenud juba 1,5 aastat.

Peaminister Ansip on oma hinnangutes tegelikkusest aeg-ajalt maas ja mõnikord liiga ees. Aga ta lobe jutt ja ametniku pronkskuju ei tekita usaldust ega usaldusväärsust. See, mida ta tegelikult mõtleb, jääb tihti hämaraks, mattes üksikisiku hädad ühiskonna pikaajaliste probleemide alla.

Seega justkui ei jäägi üle 100 000 töötul praegu muud üle, et kuulata ja uskuda peapiiskoppi. Ja ka teisi, kelle hääl pole pelgalt konjukturistlik. Aga kui ikka ca 14% väikeriigi tööjõulisest elanikkonnast vaevleb tööpuuduses ja seetõttu ka stressis, siis osavõtlikud kaasatundjad võivad mõjuda silmakirjalikult. Inimesed vajavad tööd ja selgust, mis saab edasi. Delfi mõistab, et seda on küsida lihtne, aga ausalt vastata võimatu.

Ometi on käes tõehetk: kas tööpuudus jääbki järgmisteks aastateks 100 000 lähedale? Nii on ennustatud, nagu ka seda, et euro võib küll 2011. aastal saabuda, aga tööpuudust see ei leevenda. Selleks, et saada üle tööpuudusest, leida investeeringuid ja töökohti, on siiski vaja peaministrit ja tööandjat. Kedagi reaalset ja lähedalseisvat.