1987. aastal tulid Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar ja Mikk Titma välja plaaniga, kuidas ENSV end omapäi majandama peaks. 25 aastat ja üks NSVL hiljem tuleb taas plaane teha, sest Eestit ootab ees isemajandamine, kuid sedapuhku mitte enam nii vabatahtlik.

Milles siis häda? Nagu tänane Eesti Päevaleht kirjutab, on probleem selles, et Euroopa Liidu liikmesriigid ja institutsioonid ei saa omavahel 2014.-2020. aasta eelarvekava osas kuidagi kokkuleppele. Brittide arvates peaks eelarve olema 886 miljardit, Euroopa Komisjon tahaks 205 miljardit suuremat eelarvet. Et eelarve peavad kamba peale kokku klapitama kõik ELi liikmesriigid, on mõistagi arusaadav, et majanduskriisi puhanguid taluvad eurooplased eelistavad ühiskassasse võimalikult väikseid sissemakseid teha.

Mida tooks Eestile kaasa see, kui kokkuleppele ei jõuta? Sellisel juhul loobutaks 2014.-2020. eelarvekavast ning tehtaks eelarve ainult ühe aasta kohta. Et Euroopast saadavate toetuste eest infrastruktuuri ehitamine võtab enamasti aega kauem, kui üks aasta, jääksid pooled investeeringud tegemata.

Lisaks investeeringutele, värvub taevas üha tumedamaks ka Rail Balticu ning põllumajandustoetuste tõstmise osas. Et mitte ohustada Eesti head nime Euroopas, on peaminister lubanud, et eelarvekavale vetot ei panda, kuna on kärpeplaane, mille puhul põllumajandustoetused natukene siiski kasvaksid.

Kõige eelneva taustal - varem või hiljem peab Eesti olema valmis taas isemajandamisele üle minema. Kuna infrastruktuuri kaasajastamisest pole pääsu, tuleb kuskilt see raha leida ning siis jäävad valikusse maksutõus ja laenuraha. Viimane toob aga murepilved Eesti suurepärase eelarvepositsiooni ja väikese riigivõla kohale. Nii tuleb juba täna hakata mõtlema, kuidas 15-20 protsenti väiksema eelarvega hakkama saada.