Ansip on nii kindel oma tagasivalimises peaministriks, et ei ole isegi mõelnud selle peale, mitmesse kasti Stenbocki majja tassitud kraam oleks vaja väljakolimise korral pakkida. Presidendiks ei ole Reformierakonnal aga õiget meest sättida, seetõttu on pandud õlg alla Ilvesele.

Eks viimasel ole seetõttu seni kindel tunne olnud. Sotside ja oravate toetus tagab üsna suure osa vajalikest valijameestest. Naine aga särab aktiivselt nii ajakirjanduses kui sotsiaalses meedias, mis aitab tähelepanu "Kadriorul" hoida.

Värske vikileke on "Kadriorule" muidugi pisut ebamugav. Eks nii mõnigi meist ole mõnesid selliseid töökaaslasi või sõpru tagaselja pilganud, kellega näost näkku hästi läbi saadakse. Võtab punastama ja vanduma küll, kui selline sigadus lagedale lekib.

Aga poliitilist maastikku see ei muuda. Ilvest oravad oma mehega ikkagi asendada ei saa, pole lihtsalt sobivat. Nii et Ansip võib "Miki Hiire" aadressil paar krõbedamat sõna poetada, aga poliitika pole nõrkadele. Nii et Reformierakonna ja Kadrioru diil jääb endiselt pidama.

Palju enam oleks Ilvesel põhjust muretsemiseks, kui Eestis valitaks presidenti otsevalimistega. 2006. aastal oleks seesama rahvas Ilvese veel kõndivaks katastroofiks osutunud Arnold Rüütli järellainetuses presidendiks valinud. Praegu aga jahmataks president end kaameks, kui ta kuuleks, millist vastuseisu tema kõrkus, teemade valiku elukaugus ning abikaasa edevus rahva ridades on tekitanud.

Toomas Hendrik Ilvesest võib suure tõenäosusega tulla Eesti president ka järgmiseks viieks aastaks. Kindlasti aga mitte rahva häältega.