JUHTKIRI: Holokaust kui kaubamärk
Eestlastel ja ühel juudist natsikütil peaks põhimõtteliselt olema suhteliselt lihtne teineteist mõista, identifitseerivad ju mõlemad rahvad end mineviku kannatuste läbi. Ometi ajavad Zuroffi seisukohad paljudel eestlastel n-ö harja punaseks.
Upitades holokausti põikpäiselt „kõikide kannatuste emaks“ lähtub Zuroff millestki muust kui ühe rahva õigusest oma põlistragöödiat oluliseks pidada. Viimase osas poleks kellelegi mitte midagi ette heita. Küll aga on ühe samuti paljukannatanud rahva jaoks solvav, kui talle püütakse selgeks teha, et erinevalt teie omadest on „meie“ kannatused on „unikaalsed“.
Pole vaja olla eriliselt andekas lingvist mõistmaks, et unikaalne saab selles kontekstis olla vaid üks asi korraga. Mis tähendab, et väidetes holokausti ainulaadsusest on peidus dogma: „teie“ kannatused on tavalisemad kui meie omad.
On ammu selge, et natsism ja kommunism olid inimkonna ajaloos võrdselt totalitaarsed ning ülijulmad režiimid, mõlema tulemusena hukkus täiesti alusetult kümneid miljoneid inimesi. Nende võrdsustamise vastu seismine on ülim silmakirjalikkus.
Eriti jõhkraks teeb selle fakt, et erinevalt härra Zuroffist ei ole Praha deklaratsiooni ning mõlema režiimi ohvrite ühise mälestuspäeva idee autorid kommunismiohvrite kannatusi natsismiohvrite omadest kõrgemale tõstmas. Võrdsest kohtlemisest piisaks. Lõviosa ohvritest oli mõlemad juhul täpselt sama süütu.
Wiesenthali keskuse büroojuhi väljaütlemised ei jäta aga Delfile muud võimalust, kui näha holokausti ülimuslikkuse saavustamise püüdlustes hoopis madalamaid huvisid kui ajalooline tõde. On ju tegemist hästi müüva kaubamärgiga, millega üht keskust on võimalik veel kaua ülal pidada.
