JUHTKIRI: Head lapsed, need kasvavad vitsata (suurema osa ajast)
Arvamused jagunevad laias laastus kaheks. Kommentaatorid leiavad, et lapsele füüsilise märkuse tegemine on lubatud, kasvatusteadlased näevad selles aga rudimenti möödunud aegadest. Tänapäeval pidavat konflikte lahendatama sõnadega.
Roosimäe käitumist kommenteerinud reservohvitseride kogu juht kaptenmajor Toomas Peek leidis, et ohvitserile pole lapse peksmine kohane: „Üldtunnustatud käitumisnorm, ohvitserieetika ning õigustatud ootused ohvitseri (eriti kõrgema ohvitseri) käitumisele peaksid välistama sellise käitumise või selle aktsepteerimise." Igati loogiline oleks, et samad nõuded, mis kehtivad ohvitserile, kehtivad ka tavakodanikule.
Aga vaadakem asja laiemalt. Euroopas on riike, kus noored eelistavad armees relva kandmise asemel asendusteenistuse raames vanadekodus muinasjutte ette lugeda või siibreid tühjendada. Neis ühiskondades küsitakse iga Afganistani või Iraagi sõjaväljal hukkunu puhul, kas missioon õigustab ennast ja riigijuhtidel tuleb anda selgitusi, miks neid sõdu ikkagi peetakse.
Seevastu Eestis tundub vägivald Roosimäe juhtumi kajasid kuulates aktsepteeritav. Militaarmaailm kui ühiskonna jõumonopol on tuttav paljudele noormeestele, teateid sõjas hukkunute kohta seeditakse küsimusi küsimata ja maanteel hukkunud tunduvad olevat elu tavapärane osa. Rääkimata keskmiselt 100 mõrvast aastas.
Eelnevat lühidalt kokku võttes – kui väliselt oleme nagu ülejäänud eurooplased, siis vägivalda puudutavas oleme endiselt „vangis“ kuskil Nõukogude Liidu lagunemise ja 90ndate keskpaiga vahel. Osalt on see muidugi paratamatu - vägivald on alati olnud ühiskonna osa ja vahel ongi jõud see viimane instants, mille ees taltutakse. Aga elades sellises keskkonnas peaksime küsima mitte seda, kas vägivalda kasutada, vaid seda, millal seda teha.
