Kui 2006. aasta naftareostus tuhandeid linde tappis või liikumisvõimetuks muutis, suudeti suurem katastroof ära hoida ainult vabatahtlike abiga. Tollal suutis valitsus isegi mõista, et võimekus naftareostusega toimetulekuks on nõrk ning õlifondi loomise kava sai tuule tiibadesse.

Siseriiklikku õlifondi pidi iga Eestit läbiva naftatonni pealt laekuma raha, mille eest oleks omakorda hangitud reostustõrjeks vajalikku tehnikat. Tagantjärele tegutsemine on muidugi alati kehvem variant kui õnnetuste ärahoidmine, kuid Soome lahel liikuvate tankrite arvukust arvestades vajab Eesti kindlasti ka võimet võimaliku reostuse korral efektiivselt tegutseda.

Kui 2006. aasta õnnetusele teist samasugust kohe ei järgnenudki, juhtus, nagu ikka sel puhul juhtub. Õlifondi rajamise kava jäi venima, sumbus sisepoliitilistesse vaidlustesse ning jäi lõpuks sootuks soiku.

Eestimaa Looduse Fondi ELFi naftaprojekti juht Agni Kaldma kirjutas juba rohkem kui kaks aastat tagasi Delfis muu hulgas õlifondi loomise olulisusest. Täna võib Kaldma pressile saadetud pöördumises ainult läsi laiutada: "Fond on loomata tänini. Läänemeres on ohtlikult tihe laevaliiklus, samuti esineb sageli tahtlikku reostamist, mille käigus laevad tühjendavad oma pilsivee paagid koos naftajääkidega otse merre. Kahjuks ei suudeta selliseid tahtlikke reostajaid piisavalt tabada."

Kolmapäeval koguneb Helsingisse seitse riigi- ja valitsusjuhti. Üks neist on Andrus Ansip. Ta esindab riiki, mille piirist ligikaudu pool on merepiir. Meie merepiirist piirneb sellesama Läänemerega, mille kaitsmist Helsingis arutatakse, aga sada protsenti.

Mida konkreetsemate tegevuskavadega Ansip homselt tippkohtumisel lagedale tuleb, seda parem meile kõigile. Õlifondi loomine oleks üks väga konkreetne samm.