JUHTKIRI: Haridus- ja Teadusministeerium maksab, aga muusikat ei telli

Kõrgharidusreform Eesti moodi: avatud ülikooli õppekava sulgemise järel tuleb end nihverdada tasuta kohale, aga õppida ilmselt tasu eest.

Sel sügisel avab Tartu Ülikool 14 avatud ülikooli bakalaureuseõppekava, mis on ennekõike mõeldud pere või töö kõrvalt õppijaile. Võrreldes kõrgharidusreformi eelse ajaga, on valik kahanenud 18 eriala võrra ning õppekavade seast on kadunud näiteks ettevõttemajandus, ajalugu ja vene keel.

Teisalt pole muretsemiseks põhjust, sest õpihimuline täiskasvanu saab astuda päevasesse õppesse koos äsjaste gümnasistidega. Sissesaamise korral võib ta õppida osakoormusega ning koostada omale tunniplaani ainetest, mis toimuvad näiteks neljapäeval ja reedel. Kui aga tudeng vajalikul hulgal punkte tehtud ei saa, peab ta läbimata ainete eest (trahviraha) maksma.

Asjaosalistega rääkides jääb ülikooli poolelt kõlama, et avatud ülikooli õppekava pannakse (ajutiselt) kinni selle pärast, et seal õppijatelt ei tohi reformi tulemusena enam raha võtta. Samas nenditakse, et õpihimuline inimene mingi nipiga ikka ülikooli vastu võetakse. Ministeeriumi refrään ja soolo keskenduvad aga sellele, et nemad ei tea ega otsusta midagi, ning et ülikoolid saavad juurde tohutul hulgal raha. Ahjaa, kogu asja mõte on kvaliteedi tõstmine.

Sellisest olukorrast koorub paar küsimust. Esiteks – kui avalikkusele jääb mulje, et tööl käivad inimesed enam õppida ei saa, siis kuidas seondub see elukestva õppe soodustamisega? Teiseks – kui ülikool siiski leiab võimaluse tudengitelt raha võtta, siis ei muutu praeguse olukorraga võrreldes tudengi jaoks rahalisest küljest suurt midagi?! Kolmandaks – kuidas mõjutab reform Eesti majandust ja ettevõtluse innovaatilisust? Väheneb ju kvaliteeti nõudes õppurite arv ning tahtjate hulk on 90ndate alguse vähese sündimuse tõttu nagunii väiksem.

Et vastamata küsimusi saaks veel rohkem, lisagem siia ka tõsiasi, et kõrgharidusreformi oleks mõistlik teha koos teadusrahastuse reformiga. See annaks pildi sellest, millised erialad on elujõulised ja millised mitte ning looks eelduse, et oleks võimalik küsida kõige tähtsamat: mida on Eestil vaja?

Paraku ei küsinud seda küsimust IRLi valimisstaabis mitte keegi...