JUHTKIRI: Filmigala jättis eestlastest kummalise mulje
Paljude kohalviibinute hinnangul oli tegemist igati rahvusvahelisel tasemel korraldatud üritusega, nii et pöidlad püsti kõigi suunas, kes auhinnagala kordaminekul nimel rabasid. Kuid suurem osa maailmast ei olnud kohal ning ei näinud Eesti oludes silmapaistvat korraldust. Rääkimata sellest, et maailm oskaks seda meie tavapärase tasemega võrrelda.
Maailma üldsus nägi meid läbi ajakirjanduse ning teleülekande. Mis sealt sõelale jäi?
Jah, Tallinn mainiti ära eri riikide massimeediasse levinud uudistes. Jah, teinekord mainiti isegi, et Tallinn asub Eestis. Leidus ka neid, kes pidasid vajalikuks rõhutatada, et lavastaja Roman Polanski auhinnagalale toonud Skype on Eesti programmeerijate poolt välja mõeldud tarkvara.
Kokkuvõttes nägi Euroopa ja osa ülejäänud maailmast aga suhteliselt kohmetu lavastusega tseremooniat paigast, kuhu jõudmine nõuab 27 tundi ja 89 vahemaandumist. Eesti-Saksa koostöös valminud teleülekanne ühendas eestlasliku ja sakslasliku jaheduse ning ebanaljaka huumori. Kaks miinust koos aga ei tähenda sugugi plussi...
Kui siia lisada veel õhtu siinsete lavastajate püüd ülipüüdlikult tõestada, et me ei püüa ülipüüdlikult nn suure maailma stiili matkida, siis saalis suhteliselt hästi toiminud gala jälgimine televiisorist oli kohati piinlik. Pigem kinnitas see kuvandit eestlastest kui pärapõrgus elavast kummalisest rahvast, kellel on igaks elujuhtumiks kokku poolteist ilmet, kes püüab igale poole lükata rahvusmotiividega koorilaulu ning kelle roostes inglise keel tekitab paratamatuid mõttelünki. Õnneks päästsid osa tervikust hoolega tehtud vaheklipid.
Omamaise pressikajastusega tutvunu ei saa aga üle ega ümber faktist, et mingil põhjusel oli üleeuroopalisele filmiauhindade galale kutsutud hunnik poliitilisi pisifunktsionäre, kes pole seni näidanud üles märkimisväärset huvi ega asjatundlikkust filmikunsti suhtes.
