Riigikogu majanduskomisjon toetas teisipäeval kompromissettepanekuid, mis lubaks sõidutee halva seisukorra tõttu jalgratturid kõnniteele. Kõnniteel liigeldes ei tohi jalgrattur jalakäijat ohustada. Loogiline, eks!

Ratturid ja ratturite mured on nagu kuum kartul, mida on aastaid edasi-tagasi veeretatud. Algselt lubati, et ratturid saavad üle Eesti sadu ja sadu kilomeetreid rattateid. Reaalsuses tähendas see, et ratturite jaoks tõmmati sõduteedele mõned jutid. Rikkamad omavalitsused ehitasid siiski ka mõne rattatee.

Delfi arvab, et riigikogu ettepanek on paratamatus. Ehk ainus võimalus teha kõik riigist olenev, et ratturid ei peaks sõitma kogu aeg hirmu (ja surma) piiril.

Aga asjal on ka teine pool - jalakäijad. Kui ratturid lubatakse kohtades, kus sõidutee vilets, kõnniteele, muutub koheselt ohtlikuks eelkõige jalakäijate elu. Sõltumata ratturi hoost ja kogemustest, on tal jalakäija liigutusi raske ette aimata. Rääkimata, et jalakäija ei pea kogu aeg taha vaatama, kas nüüd mõni rattur läheneb või mitte.

Head lahendust probleemile ei paista. Saame poliitikutelt nõudlikult küsida, et kus on rattateed, aga ausat ja tähtaegadega vastust sellele pole. Seni tuleb manööverdada sõidu- ja kõnnitee vahel. Ainuke võimalus on märgistada need kõnniteed, kus autoteed viletsas seisus, aga neid kohti on tuhandeid ja märgitus natuke naiivne.Lootma peab ratturite ning jalakäijate mõistusele ja osavusele. Poliitikud lihtsalt püüdsid legaliseerida tänast olukorda. Seadustest hoolimata sõideti tegelikult juba praegu kõnniteedel ja ohtlikke olukordi tekitati kogu aeg. Seega ei muuda seadused ja nende muudatusettepanekud esialgu mitte midagi.