JUHTKIRI: Erik Tohvri ja Eesti süda - Lang ei suuda neid lahuta
Üks minister leidis kunagi, et lumpenit tuleb harida. Prolede valgustamiseks pani ta hunniku pappi huugama ja nii jõudsid igasse raamatukogusse vasarata Sirbid ja Loomingud ja kes teab, mis kõik veel.
Eluke veeres ühtäkki kultuurkirjandusega palistatud raamatukogudes aga omasoodu edasi. Esimestel päevadel pärast kultuurse saadetise kätte saamist ja laiali laotamist oli riiulite vahel muidugi märksa uhkem käia. Omakeelsest kvaliteetsest kirjasõnast olid riiulid suisa lookas, no umbes nagu Rimi letid alkoholist enne jaanipäeva.
Aga... erinevalt supermarketites toimunud akuutsest ostuorgiast ei vähenenud raamatukogudes „lettide“ koormus ja nad olid endiselt kaaluka kirjasõna raskuse all murdumas. Aegamisi makulatuuriks transformeeruv kirjandusklassika lihtsalt ei paelunud laiu masse. Ja seda hoolimata Langi algatusest.
Nii võimegi 2011. aasta autorihüvitusfondi kokkuvõtet vaadates nentida, et kõige suuremad summad raamatukogu laenutuste eest skoorisid Tohvrid ja Cartlandid. Ja need autorid, kes ei kirjutanud Abja-Paluoja elust Mehhiko seebiseriaali võtmes (paari erandiga), kirjutasid hoopis lastele. See kraam klassifitseerus osalt aga kohustusliku kirjandusena.
2013. aasta keskel laenutustabeleid uurides saame teada, kas Langi idee kultuurkirjanduse massidesse viimisest ka tegelikult Eesti maaraamatukogude klientide lugemisharjumusi mõjutas. Võib aga arvata, et ei mõjuta, sest säärase materjali nautimiseks on tarvilikud teatavad kognitiivsed skeemid. Teisisõnu – kui tavaline, ilma vastava hariduseta inimene peab lugema näiteks juuratekste, siis on see esialgu raskesti mõistetav, kuid juristi jaoks on kõik arusaadav ja selge. Juristil on kognitiivsed skeemid olemas, tavainimesel pole. Kuigi harjutamine teeb meistriks, on ebatõenäoline, et kultuurkirjanduse parem kättesaadavus on piisav motivaator, et sellist vaimsetkadalippu vabatahtlikult ette võtta.
Seega toetame raamatukogutöötajaid, kes võiksid siiski ise otsustada, milliseid raamatuid tellida. Erinevalt ministeeriumist on neil lugejad, kellelt arvamust küsida, kohe käepärast võtta. Pealegi, kui rahvas loeb, siis just seda tulebki toetada. Vastasel juhul peame tulevikus hakkama koolitama nooremaid lugejaid, kes on tahvelarvutiga nii ära harjunud, et ei oska päris raamatul enam lehtigi keerata ja otsivad nuppu next page.
