Kuidas aga ühiskondliku vastutuse idee taustal suhtuda Swedbanki otsusesse sulgeda 22 sularahaautomaati üle Eesti? Ilmselgelt on maapiirkondades teenuste kättesaadavuse vähendamine negatiivne. Ent väikeasulate elanike kiusamine ja ühiskondlik vastutus (või vastutamatus) on vaid üks külg Swedbanki oranžikast mündist...

Võtkem ette uudis selle kohta, et Swedbank viis oma Eesti allüksuse kaudu riigist välja üle 750 miljoni euro. Tõsi, tegemist on suures osas rahaga, mis oli Baltikumi toodud kriisi ajal, et kindlustada oma seljatagust. Ent vaata, kust otsast vaatad – kuskilt ei jää muljet, et Swedbank omadega nii suures hädas oleks, et Virtsu ja Sinimägede sularahaautomaadi hooldamine oleks ületamatu raskus.

Kuna panga esindaja on öelnud, et ühe automaadi ülalpidamine maksab kuus umbes tuhat eurot, siis ei jää üle muud, kui meenutada austet pangahärradele, et rohkem kui 750 miljoni euro eest saaks neid mahavõetavaid 22 automaati käigus hoida maailmalõpuni ja veidi aega pärast sedagi.

Keegi ei saa ettevõttele teha ettekirjutusi, kuidas ta oma raha peab kasutama, ent kuidas siis küsimust lahendada? Vastus on tegelikult väga lihtne - Valdo Randpere käis hiljuti välja mõtte, et mõne kaubanduskeskuse eest võiks ühe kolmest konkureeriva panga automaadist Virtsu viia. Ja kuigi kolme uhkelt valgustatud automaati võib olla hämaratel öötundidel sulnis vaadata, on nende kõrvuti asetsemine ilmselge märk pankade võimetusest teha koostööd, rääkimata sellest, et see on nüüd küll koht, kus võiks raha kokku hoida ja automaate ühiselt kasutada.

Lõpetuseks – sotsiaalne vastutus on ettevõtte käitumine eetiliselt ja pühendumine majanduse arengule, samal ajal parandades oma töötajate ja kogukonna, aga ka laiemalt ühiskonna elukvaliteeti. Praegu toetab Swedbank lisaks muule ka sporti, haridust, kultuuri ja sotsiaalvaldkonda. Võib olla peaks sinna nimistusse lisama ka Virtsu ja Sinimäed.