JUHTKIRI: Elektrooniline jälitus paisutab politsei ja poliitikute võimu Eestis
“Elegantne kahvel,” kirjutab Filippov. “Kallis rahvas, te ometi ei taha et Norra veresaun siin korduks? Te ju ei taha, et demokraatiat ihkav maniakk tapaks teie lapse? Siis pole teil ju midagi selle vastu, kui me täna, homme ja edaspidigi teie arvutis ringi vaatame — või on teil midagi varjata?”
Tänases Eesti Päevalehes kritiseerib Andres Reimer siseminister Vaherit, kuna too soovib Eesti relvaseadust karmistada. Saata rohkem inimesi pabereid määrima psühhiaatri juurde. Pole tarvis täiendada psühhiaatrilist ekspertiisi, sest Breivik oli tasakaalukas fanaatik, mitte hälvik, ütleb ajakirjanik.
Kas on siis Eesti riigil tarvis rohkem kontrolli meie arvutite ja isikliku tervise kohta? Kas ei lähe nagu USA-s, kus Patriot Act suurendas röögatult riigi õigusi üksikisiku arvel?
Ja kes on üldse see “riik”, kes meie delikaatset infot kogub? Kas mitte hulk erineva eetika- ja haridustasemega ametnikke? Kas 4500 politseinikku ja jõuametnikku suudavad suu pidada ja andmeid “delikaatselt käitada”?
Alles hiljaaegu selgus, et politsei “salajast” andmebaasi (muuseas ka rumalate kuulujuttude kogu) nimega KAIRI said kasutada 4500 riigitöötajat, kõige magusama osaga KAIRI andmebaasist (ehk jälitusinfoga) tutvuda aga 1300 politseinikku. Mõni, näiteks politseinik Alice Järvet, vaatas innukalt väga paljude inimeste kohta kogunenud salainfot ja rääkis sellest asjassepuutumatutele inimestele. Kahtlemata mitte ainult tema!
Pole saladus, et ka poliitikutel on enda vastaste eraeluliste andmete saamine KAIRIST lihtne olnud. Poliitikute seas on ju hulganisti endisi jõuametnikke.
2010. aasta alguseks lubas riigikogu nn kapo komisjon üle vaadata KAIRI andmebaasi kogutud vihjete ja agentuuriinfo ligipääsu korra. Kas seadusandjad on seda teinud? Pole kuulda olnud…
2009. aastal avaldatud põhjalikule Eesti Ekspressi loole meie politsei nuhkimistavadest ilmus mitu huvitavat kommentaari. Politseinikud või riigiametnikud teatasid nendes kommentaarides, et tõesti pole raske nendel “rohelistel arvutilehekülgedel” ükskõik kelle kohta kogutud kahtlasele infole ligi saada. Selle kõrval aga tõusis küsimuseks ka mõnede politseiametnike tava inimesi üllatada või mõnitada politseile teatavaks saanud eraelufaktide tsiteerimisega…
Kordame küsmust: kas riigikogu erikomisjoni korraldus sellest andmebaasist sodi väljarookimiseks on täidetud? Pole kuulda olnud…
Või tekitab just ekskaitsepolitseinikust siseministeeriumlase Erkki Koorti ettepanek IP-aadresside jälitamiseks sedalaadset “sodi” juurde? Mida te seal jututubades kirjutate, halloo?
Kas politsei võim, kannustatuna mõnede võimuahnete poliitikute paranoiadest, ei muutu elektroonilist jälitust kasutades ülemääraseks? Eriti kui välistatud ei ole võimalus, et kriminaal- või kaitsepolitseinikudki võivad oma võimupiire ületada nagu sõjaväeluurajad kaitsejõudude peastaabis, kes ühel hetkel lihtsalt otsustasid EÜS-lasi ja vabamüürlasi kaitseministeeriumi ridades jälgima hakata.
Ka kohtunike jälitamisest ja võimalikust koostööle kallutamisest on ajakirjanduses juttu olnud, hiljuti tuli üks staažikas meeskohtunik ise välja sellelaadse süüdistusega Kaitsepolitseiameti suhtes.
Janar Filippov kirjutas, et tema arvates “töötab tänagi mõnes meie jõuasutuses vähemalt üks ametnik, kelle ülesanne on spetsiifiliste (silmatorkavalt hästi informeeritud, valistuse- ja politseikriitiliste) sõnavõttude autoreid tuvastada. Ainult et praegu tehakse seda ebaseaduslikult. Seni puudus hea näide, mille abil totaalse kontrolli seadustamine rahva(saadikute)le söödavaks teha.”
Nüüd siis tuli see Norra näide. Ja kohe räägib riik, et IP-aadresside kallale pääsemiseks ei peaks kohtu luba tarvis olema.
Miks siis mitte? Kas kohtunikud ei saa aru, mis riigikaitseks tarvilik on? Kas kohtunikud on keeldunud jälitusluba andmast, kui keegi levitab massitapu mõtteid? Isegi “juudid ahju!” loosung, mida tuntud luuletaja poeg ilmselt tõsiselt ei võtnud, tõi poisile kaasa kriminaalkaristuse. Lisaks oskavad lasteporno kogujad, häkkerid ja kelmid end küberruumis peaaegu märkamatuks muuta.
